Tüüne-Kristin Vaikla
Ringtee
Ringtee
Eesti Sisearhitektide Liit koostöös EKA sisearhitektuuri osakonnaga korraldas 2014. aasta juunis Tallinnas rahvusvahelise sümpoosioni SISU, teemal Sisearhitektuur – teooriast praktikani / Interior Architecture – Dynamics of Theory and Practice, kus astusid ettekannetega üles valdkonna tunnustatud teoreetikud ja praktikud nii Euroopast, Austraaliast kui Eestist. nüüd, peale sümpoosioni, võib küsida ka ümberpöördult: Sisearhitektuur – praktikast teooriani, millel põhineb ka loomingupõhine uurimistöö ehk practice-based research. See on praktikale tuginev doktoriõppe mudel, mille käigus praktiseeriv (sise)arhitekt, disainer või kunstnik mõtestab oma loomingulisi projekte, lähenemisviise ja vaatenurki disaini kui meediumi kaudu.
Kuidas toimivad teoreetiline teadmine ja praktiline projekteerimine sisearhitektuuris ning milline uus teadmine kasvab välja praktikapõhise uurimuse pinnalt? SISU kui värske sisearhitektide sümpoosion otsib uusi vaatenurki ning lähenemisviise kasutajakeskse, isikliku, emotsionaalse ning funktsionaalse ruumi loomisel. Millised on kaasaegse kiiresti muutuva maailma ruumilise keskkonna tüüpilised ning ebatüüpilised arengusuunad meil Eestis ja mujal maailmas? Räägime lokaalsusest, identiteedist, traditsioonidest, kuigi globaliseeruvas maailmas need nähtused üha enam unifitseeruvad. Kas hästi kujundatud interjöör peegeldab kasutaja identiteeti või avaldub sisearhitekti loomingus eeskätt isikupärane käekiri? Kas identiteet on miski, mis eelneb loomeprotsessile – või midagi, mis luuakse loomingu kaudu? Inimeste kasvav huvi enda elamise, olemise ja olemuse identifitseerimiseks lokaalsuse kaudu väljendub üha enam kohaliku toidu, kohalike materjalide eelistuses.
Kui ruumi valgele seinapinnale joonistub must triip, siis seesuguse sekkumise teel muutub ruumi olemus. Kas käsitleda ruumilist muutust sisearhitektuuri, ruumikujunduse või kunstina? Kus algavad ja lõpevad sisearhitekti töömaa piirid nii avalikus kui privaatses ruumis: kust läheb arhitektuur üle siseruumiks ning vastupidi, kuidas haakub ruumi loomisega kasutaja – kes on täna pigem osaleja, sekkuja, elanik.
Sümpoosionil käsitletud teemadering, mis mahub käesoleva SISU Journali kaante vahele, jaguneb laias laastus järgmiselt: Ruumilisusega muusikas tegeles interdistsiplinaarne töötuba „Heli ruumis / ruum helis”, kus improvisatsioonilise heliteose loomise käigus analüüsiti heli ja ruumi koosmõju, mille tulem oli ühtlasi ka sümpoosioni avanguks; Eksperimentaalsest ruumikunstist Endel Tulvingu mäluteooria vahendusel positiivse jalajälje suurendamise võimalikkuseni tänases ruumikultuuris; Ruumi ja praktilise filosoofia mõiste laiendamisest sisearhitekti loomepõhise doktoritööni; Sisearhitekti haridusest Eestis kui värskelt valminud Euroopa Haridusehartast (European Charter of Interior Architecture Training 2013), ja ühtlasi muutustest disainihariduses uue tehnoloogia ajastul; üliõpilaste ruumilise sekkumise mõttemustritest nii Melbourne’i kui Montreali disainikoolides; praktiku pilguga sakraalsete ruumide kaasajastamisest Belgias ning vastsetest põnevatest projektidest Eestis. Kaasaegsele arhitektuuriruumile kasutajakesksest vaatepunktist keskendus Living Architectures filmiõhtu „25BIS” Kultuurikatlas.
SISU sümpoosioni lõpetas laiapõhjaline ümarlaud, kus arutleti sisearhitekti identiteedi, ehitatava keskkonna ning erialaliitude võimaliku ühinemise teemadel. näeme oma mõttekaaslastena arhitekte ja disainereid, maastikuarhitekte, kunstiteadlasi ja kuraatoreid, restauraatoreid, urbaniste, graafilisi disainereid, kunstnikke – niisiis väga erisuguseid ruumiga seotud loomingulisi praktikuid ja teoreetikuid. Kodukujundusajakirjade kõrval on ülioluline rääkida sisearhitektuuri kui eriala olemusest ja sisearhitekti professionaalsest rollist – kuidas kiiresti muutuvat maailma asustada – nii tänases maailmas kui ka homses Eestis nii sotsiaalses, kultuurilises, poliitilises kui ajaloolises taustsüsteemis. Sirget selgroogu turu dikteerivate jõujoontega põrkumisel, läbimõeldud valikuid ökoloogilise jalajälje vähendamisel, tarbimismaagia trotsimist ning kaasaegse säästlikuma elamisviisi ümbermõtestamist eeldab sisearhitektilt meie kaasaegne ühiskond lisaks enesestmõistetavale esteetikale.
Arutluses praktika teoreetiliste aluste üle suunatakse pilgud sisearhitektuuri eriala akadeemilise õpetamise suunas, kus prioriteediks on välja töötada vahendite ja meetodite kogum, mis võimaldaks praktiseerida igal pool, igal ajal ja igal moel ning teha seda viisil, mis oleks ainulaadne – nii ajalises kui ka ruumilises mõttes.