Tiiu Vaikla Põldma
Teooria ja praktika areng disainiõppes, tegevused ja muutused valdkonnas
Sissejuhatus
SISEKUJUNDAJAD / SISEARHITEKTID on pragmaatikud. Ruumiga seotud probleemide lahendamisel või interjööride kujundamisel on alati vaja arvestada inimeste (elu)kogemustega, mis on kogu tööprotsessi ning selle lõpptulemuse aluseks, ning mis enamasti määravad ka vormi ja ruumi esteetilised aspektid. Samas on sisekujundus üha enam muutumas valdkonnaks, kus igapäevased inimlikud teemad vastanduvad ümbritseva keskkonna sotsiaalsete, eetiliste ja situatsioonipõhiste vajadustega. Viimase 20 aasta jooksul on seni kehtinud aja ja ruumi käsitlused kokku kukkunud, kuna maailm on jõudnud uuele paradigmaatilisele tasandile. Me suhtleme pidevalt (24/7), me muudame interjööre igapäevaselt vastavalt (uutele) vajadustele, me veedame linnakeskkondade siseruumides üle 90% oma päevadest1 ning seisame maailma mastaabis silmitsi rahvastiku kiire vananemisega. Tulenevalt ühiskonda mõjutavatest humanitaarkriisidest, muutuvast rahvastiku koosseisust ja tehnoloogia arengust on meie elulaad on muutunud eetiliselt, poliitiliselt, esteetiliselt ja globaalselt. Möödas on ajad, mil ruume kujundati vaid vastavalt esteetilistele eelistustele, ning üha rohkem on meie ruumilisele elukeskkonnale lähenemisel ja selle mõtestamisel ühtviisi olulised nii funktsionaalsed kui ka esteetilised vajadused. Ruumikogemuse puhul on järjest olulisemad aspektid, mis toetavad inimesi nende igapäevases tegevuses siseruumides (elamisel, mängimisel, töötamisel jne).
Tänase elukeskkonna kujundamine eeldab erialaspetsialistidelt laiemat kogemustepagasit, mis põhineks tagasisidel ning disainielementide uuringutel ja lahtimõtestamisel, kasutades selleks pidevalt arenevaid tehnoloogilisi ja esteetilisi elemente ning keskendudes kontseptsioonide arendamise asemel rohkem reaalsele tegutsemisele. Kuidas peaksid disainerid sellest perspektiivist lähtuvalt mõtestama „mõtlemist ja tegutsemist“? Kuidas kombineerida traditsioonilisi arusaamu disainist uute sotsiaalsete ja eetiliste kontseptsioonidega, millel disainilahendused põhinevad? Kuidas disainialased valikud mõjutavad sotsiaalseid ja eetilisi disainiga seonduvaid otsuseid?
Disaini visioneerimise (design futuring) perspektiivist lähtudes tuleks tudengite õpetamist siduda reaalsete projektidega, mis annab neile vahetu tagasiside ja on seotud kontekstuaalsete uuringutega. Montreali ülikooli (Université de Montréal) bakalaureuseprogrammi lõputööde näidetele tuginedes julgen väita, et see tähendab, et erialaspetsialistidest professionaalsed disainieriala õppejõud aitavad muuta reaalse elu situatsioonidel põhinevad kontekstid tudengitele arusaadavaks ja et tudengid kasutavad oma kursuseprojektis teoreetilist lähenemist. Kolme tudengi lõputööde näitel näeme, kuidas nad käsitlevad keerulisi dünaamilisi probleeme, kuidas nad kaasavad praktika, kuidas võimalikud muutused mõjutavad ruumikujundamise mõtestamist ning mida see tähendaks vastavate vahendite vastutustundlikul reaalsel rakendamisel.
1 Tiiu Poldma & Magdalena Wesolkowska. „globalization and changing conceptions of TimeSpace: A paradigm Shift for Interior Design?“ In-Form 5 (2005): 5461. EpA, Environmental protection Agency (Washington, USA, 2009), 1112.
Ruumikujunduse praktika, disaini visioneerimine ja hariduse praktikad
Valdkonnad arenevad teadmiste omandamise ja nende dokumenteerimise teel. See toimub praktikas rakendatavate erinevate uurimisviiside kaudu. Ruumikujunduse valdkond on arenemas dünaamiliseks erialaks, mis on seotud ülemaailmsete teemadega rohkem kui iganes varem. põhjaAmeerikas on ruumikujundus esile kerkimas professionaalse ja motiveeritud valdkonnana, millel on vajalikud oskused ja teadmised innovaatiliste ning esteetiliste interjööride loomiseks, ning kus kasutatakse laialdasi spetsiifilisi kogemusi “…hoone toimimise ning kasutajate tervise, turvalisuse ja heaolu parandamiseks”2.
Valdkonna teooria ülesehitamine seisneb muutuvate teemade käsitlemises, millega sisearhitektid/sisekujundajad praktikas kokku puutuvad, ning nende tõlgendamises vahenditeks, mida üliõpilased vajavad ruumikujunduse kontseptsioonide väljatöötamiseks projekti teemade asetamisel reaalsetesse olukordadesse. Sisuliselt tähendab see tagasiside ja tegutsemiskeskse rolli mõistmist ja väärtustamist disainiprotsessis ning seda, kuidas need kontseptsioonid muutuvad teenusepõhiste lahenduste aluseks interjööride kavandamisel, mis arvestavad igas vanuses ja staadiumis inimestega kui täisväärtuslike ühiskonnaliikmetega.
Disaini visioneerimine (design futuring) on vahend, millega meie kiiresti muutuvas globaliseeruvas maailmas saab disainiharidus siduda endaga erinevaid (tekkivaid) valdkondi. Suured muutused disaini rakendamisel loovad vajaduse professionaalsete disainerite koolitamiseks, kes suudaksid esile tõsta ja lahendada probleeme globaalsete kriiside keerulistes, vahel piiripealseteski olukordades. Sellele vaatamata on paljud disainialased õppekavad üles ehitatud rohkemal või vähemal määral abstraktsete disainielementide ja teooriate omandamisele, mille alusel tulevasi disainereid koolitatakse iseseisvateks mõtlejateks, kes juhinduvad tähendustest ja esteetilistest printsiipidest, ning kes kasutavad individuaalsete plaanide väljatöötamisel peamise töövahendina semantikat.
Arhitekt Michel Dubuc räägib ettevõtluse mõjust loovmõtlemisele (design thinking) ning disaini visioneerimise (design futuring) vajadusest, tuues välja alternatiivse lähenemise, mis seisneb piiride ületamises: „… kus disainerid ise või lähtudes defineeritud ja piiratud funktsionaalsest lähteülesandest /… / annavad disainile tähenduse, muutes selle mitmemõõtmeliseks, sidusaks, interaktiivseks, koostööaltiks ning isegi demokraatlikuks“3. Kas need on uued kodeeritud kultuurivormid, eetilised praktikad, jätkusuutlikud lähenemisviisid, tehnoloogiline esteetika või siis kriitiline pragmatism, mis positsioneerivad teoreetilised kontseptsioonid ruumilistesse keskkondadesse ning laiendavad traditsioonilist teadmistel põhinevat lähenemist. Tony Fry arvates tuleb disaini visioneerimisel (design futuring) integreerida säästvad lähenemised ja reaalsed tegevused4. Fry selgitab: „…tegevused, mis toimuvad väljaspool instrumentaalset järelevalvet /… / tegevust võib mõista ka kui midagi, mis vormib inimkonda kui kollektiivi, kui kogukonda, kui ühiskonda, kui linna, kui konkreetseid identiteete ning kui erinevusi. Tegevuse rakendamine on tulevikku suunatud, seni kui see kindlustab enda eksistentsi“5.
2 cIDA, Professional Standards 2014 Council for Interior Design Accreditation, 2014. https://goo.gl/qzZJwD
3 Michel Dubuc, „Design Futuring“, Meanings of Designed Spaces, ed. T. Vaikla poldma (new york: Fairchild publications, 2013), 451452.
4 Tony Fry, Design Futuring: Sustainability, Ethics and New Practice (Sydney: University of new South Wales press, 2009), 27.
5 Tony Fry, Design Futuring: Sustainability, Ethics and New Practice (Sydney: University of new South Wales press, 2009), 27.
Muutused, kollektiivne tegevus ja kontekst
Jätkusuutlik lähenemine on ruumikujunduse valdkonnas oluline ning kasutaja suhtes aus. Kasutades mõistet „uurimus“, peetakse silmas vajaliku info kogumist töös oleva projekti kohta, ning termin „uuringud“ otsuste langetamise kontekstis viitab tehtud uuringutele, mis on läbi viidud seoses ruumide ja keskkondade avamisega uutele potentsiaalsetele võimalustele. Sellegipoolest on erialasiseselt toimunud mõned arutelud laiemate sotsiaalsete ja kultuuriliste küsimuste üle – viletsuses elama sunnitud haavatavast elanikkonnast ja ühiskondi mõjutavatest tehnoloogiatest juhinduvatest globaalsetest arengutest –, selle asemel et tegeleda inimeste toetamisega nende elukeskkonnas universaalses mõttes. Meie elukutse täiskasvanulikkus tähendab eetilisi ja filosoofilisi põhjendusi, informatiivset temaatikat, millega (sise)arhitektuur tegeleb nii ehitatud keskkonna kui ka disaini mõttes laiemalt, ning mis ei ole sageli üheselt mõistetavad või mille üle valdkonnasiseselt ei arutleta.
Harold nelson ja Erik Stolterman6 käsitlevad oma raamatus The Design Way disaini esindajatena transformeerivaid muutusi. oma töös me muudame interjööre kujundades ruume ja loome (uusi) võimalusi ruumi kasutamiseks. Eesmärgipäraselt ja innovaatiliselt kujundatud ruumid eeldavad disaineri ja ruumi reaalse kasutaja vahelist koostööd, kus vestluste käigus luuakse esteetilisi tähendusi mõistmaks ootusi, millele ruum peaks vastama7. Ruumi loomiseks on vaja mõista ja tajuda, kuidas kavandatavad lahendused reageerivad inimeste reaalsetele (elu)kogemustele8. Reaalsuse mõistmine ning kasutajate kogemustega arvestamine eeldab arusaamist, kuidas inimesed tegelikult elavad, ning võib vajada ka fenomenoloogilist lähenemist mõistmaks kogetu ruumilist dünaamikat9. Selleks on vaja erinevaid teemasid ja kontseptsioone kaalutletult ja tunnetuslikult interpreteerida. Fry arvates „… eelnevalt väljatöötatud lahendused, mis jälgivad kehtivaid arusaamu ja/või ületavad kokkulepitud piire, vajavad uute teadmiste väljatöötamist, interpreteerimisoskust ja eksperimenteerimist ning kriitilist tagasisidet“10.
Arhitekt ja disainer Michel Dubuc näeb loovmõtlemisel (design thinking) mitmemõõtmelise kaasamise perspektiivi, mis tähendab teooria rakendamist praktikas ning nendevaheliste suhete arengu raames on võimalik mõtestada ruume erinevate kontseptsioonide alusel. Teadlastel võib olla ülemaailmne haare ning nad võivad olla praktikast teadlikud, samas kui praktiseerivad professionaalid tunnistavad uurimis ja teadustööd erialase informatsiooni kogumise ning vahendamise vahendina. Koostööl põhinev disain, eetiline disain ja kriitiline pragmatism on kõik teooriad, läbi mille on võimalik maailma mõtestada ja mille abil saavad teadlased kaasa aidata disainialaste probleemide lahendamisele. Kirjeldatud lisadimensioon võimaldab tudengitel kogeda probleemide keerukust ning õppida mõistma kasutajaid, nende tähenduslikke ning väärtuslikke kogemusi11 ja nende kajastamist loodavates disainilahendustes.
Sisearhitektuuri õpetamine hõlmab kõiki maailmas levinud disainivaldkondadele omaseid teemasid ja probleeme, integreerides eri situatsioone, millega sisekujundajad puutuvad kokku disainieetika raames, luues paindlikke ning toimivaid elu ja töökeskkondade lahendusi kasutajatele, kellel on vaja teha erinevaid asju, külastada erinevaid kohti jms ning seda olenemata nende vanusest, soost, rassist, seksuaalsetest eelistustest või kultuurist. Disainiprotsessis peegeldatakse arusaadut ning rakendatakse see praktikasse, nö sõnastades kasutajate soovid ja vajadused ning tehes seda (nende suhtes) osavõtlikult. Siseruumide ja nende kavandamise osas on nimetatud olemusega silmas peetud jätkusuutlikkust, mis tähendab, et konkreetne ruum kavandatakse võimalikult paljudele kasutajatele ja/või kasutusvõimalustele ning loomeprotsessi on kaasatud ka kogukond12. Kollektiivne osalus disainiprotsessis tähendab kõigi kogemuste ja vajadustega arvestamist.
Kriitilistes ja eetilistest disanikäsitlustest – arvestades sotsiaalsete konstruktsioonidega
Kursuseprojekti käigus läbitakse kogu disainiprotsess ning üliõpilased tegelevad olukordade ja probleemidega väga erinevatel tasanditel, kuid seda siiski sageli teoreetilisel ja teatavas mõttes kunstlikul tasandil ning tudengid ei pruugi lõpuni aru saada kavandatavate lahenduste ja otsuste tähendustest omaenda kontseptsioonides. neil on vaja mõista ja hoomata kasutajate reaalseid kogemusi, seda, et tegemist on millegagi, mis on päriselt toimunud nende inimestega, kes nende loomigut kasutama hakkavad.
Enamik ruumikujunduse probleeme eeldab „kasutaja” või „kliendi” olemasolu, ning et ruumi kujundus saab alguse funktsiooni, eesmärgi, tähenduse ja teenuse ristumisel, eesmärgiks ruumi loomine selle valdajatele13. Inimtegevuse olemuses on kombineeritud sotsiaalsed ja isiklikud tegevused, kuid mis puutub interjööridesse, siis nende loomisel inimkogemustes ruum, tähendused ja kavatsused ristuvad. Vastandumine reaalsete sotsiaalsete konstruktsioonidega on vajalik, et seada õppimise konteksti arusaamad reaalses maailmas tegelikult toimuvast14. Teiste sõnadega, meie loodul on ulatuslik eetiline ja sotsiaalne mõju lisaks materjalide või ruumiliste konfiguratsioonide valimist, ning tudengite jaoks on need oskused sama olulised kui töö teostamiseks vajalikud tehnilised oskused.
Kuidas rakendada loovmõtlemist kui süstemaatilist protsessi; kuidas mõista projekti mõõdet ja kuidas kaasata kasutajaid? – Läbi stsenaariumide loomise stuudiumis, läbi kahejalagamaapealprobleemikäsitluste, millele on vaja uuenduslikke lahendusi. Kaasates disaini probleemipüstitusse uuringud ning kasutades selleks kontekstil põhinevaid stsenaariume, saavad tudengid luua keerulisi situatsioone, mida projektikohaselt käsitleda ja millele erinevates kontekstides lahendusi leida. Disainiküsimuse positsioneerimine uurimistööde ja projektipõhise õppe raames annab tudengitele võimaluse seista silmitsi probleemidega, saada aru kontekstidest ning arendada empaatiliselt oma analüüsioskusi, mida edaspidises tööalases elus tingimata vaja läheb.
12 William Lidwell, Kritina Holden & Jill Butler, Universal Principles of Design (gloucester, Massachusetts: Rockwell publishers, 2003).
13 Joy Monice Malnar & Frank Vodvarka, Interior Dimensions: A Theoretical Approach to Enclose Space (John Wiley & Sons Inc, 1991). Tiiu Vaikla poldma, „An Investigation of Learning and Teaching processes in an Interior Design class: An Interpretive and contextual Inquiry“ (unpublished doctoral thesis, Montreal: Mcgill University, 2003). Tiiu Vaikla poldma, ed. Meanings of Designed Spaces (New York: Fairchild publications, 2013).
Ruumikujunduse õpetamine – valdkonnapõhiste seisukohtade väljatöötamine
Ruumikujunduse üks probleeme on professionaalsete üldistuste rõhutamine distsiplinaarse teoreetilise arengu arvelt. Kui püütakse olla asjatundja mitmel alal ja sellist suhtumist soodustatakse, siis ollakse oma tegevuses ebakindlad ja teoreetilise kontseptsiooni jaoks otsitakse kompetentsi väljastpoolt oma eriala. näiteks visuaalsed kunstid, arhitektuur ja psühholoogia on vaid mõned valdkonnad, kus teooria, mille subjektiks on ehitatud keskkond, on välja töötatud ning mida saab kasutada ka sisekujunduse/sisearhitektuuri praktikas.
Kui tahame üliõpilastele edasi anda valdkonna spetsiifikat, siis tuleb neile lisaks paljudele vajalikele disainiga seonduvatele interdistsiplinaarsetele aspektidele õpetada ka loovmõtlemist, tehnilisi teadmisi ning disaini elemente ja protsesse. Ehitatud keskkonnal põhinevaid teadmisi tuleb tasakaalustada teadmistega inimestest kui ruumi kasutajatest ja ruumi kujundamisel kasutatakse virtuaalseid kujundeid ruumilistest keskkondadest, kus nii objektid kui ka inimesed on efemeersed. Tudengid omandavad väärtuslikke teadmisi interjööri kavandamisest, kui neil on juurdepääs professionaalsetele kogemustele. Stuudiumi lõputööd juhendavad professionaalid, kes kehastuvad projekti käigus ajutiselt kasutajateks ja klientideks ning kelle eesmärgiks on tutvustada pragmaatilisi projektipõhiseid situatsioone või ka probleemikäsitlusi, stimuleerides tudengeid iseseisvale mõtlemisele ja analüüsimisoskusele.
Projektipõhine õpe kui vahend muutusteks ja tegudeks
Praktikale toetumine ja loovmõtlemise (design thinking) arendamine on oma olemuselt seotud projekti pragmaatilise probleemipüstitusega, kus disainisituatsioonid asetatakse reaalsesse maailma nii nagu see on tavaks ruumikujunduse praktikas. Kogukonnapõhiste ideede ja kollektiivse tagasiside kasutamine disaini teostamisel soosib projekte, mis kasutavad konteksti elemente disainisituatsiooni osana ja võimalusena valdkonda innovaatiliselt ja/ või pragmaatiliselt arendada. protsessi ja probleemikäsitluse pidepunktiks on projektipõhine õpe, kus rakendatakse samaaegselt juba omandatud teoreetilist mõtlemist ning reaalset tegutsemist.
Eelduseks on, et tudengid saavad aru koolis õpitud teoreetilistest kontseptsioonidest ja oskavad neid kasutada praktilistes situatsioonides, ning disainiküsimusi uuritakse konteksti raames, arvestades kogu kättesaadava informatsiooniga15. Järgnevalt kirjeldatavates kursuseprojektides osaledes esindavad Michael, Elaine ja Tiiu kokku rohkem kui 80 aasta ulatuses kaasaegset professionaalset kogemust, mis toetab eespool tutvustatud käsitlust.
15 Rosemary BottiSalitsky, Programming and Research: Skills and Techniques for Interior Designers (Fairchild Books, 2009). Linda L. nussbaumer, Evidence-based Design for Interior Designers (new york: Fairchild Books, 2009). Tiiu poldma & Michael Joannidis, Exploring Reallife Settings: Integrating Research and Learning as Thinking-and-Doing in Design Studio Projects, DRScumulus 2013 2nd International conference for Design Education Researchers “Design Learning for Tomorrow: Design Learning from Kindergarten to phD”, oslo, norway 14–17 May 2013.
Ruumikujundusalase problemaatika olemuse laiendamine - lähteülesande, õppekava ja konteksti integreerimine
Õppeolukorras on tudengid silmitsi inimlike ruumikogemuste dünaamika kolme iseloomuliku elemendiga. Esmalt on oluline süstemaatiline asjale lähenemine, et saada aru kasutajast, kliendist, lähteülesandest ja projekti eesmärgist, ning seda õpitakse enne kursuseprojekti algust. Seejärel palutakse tudengitel teooriakursuse raames välja töötada oma kursuseprojekti kava, kaasates disainiprotsessi nii teoreetilisi ideid kui ka praktilisi võimalusi. Selle kursuse vältel töötavad tudengid välja oma projekti kava ja kui nad sellega järgmisel semestril alustavad, siis peavad nad realiseerima oma ideed nii, et neist saaks kokku panna toimiva projekti lähteülesande. otsuste tegemine ja vastutuse võtmine toimub disaini kava formuleerimisel reaalse töö lähteülesandeks. oluline on konteksti rakendamine reaalsesse keskkonda stsenaariumide kavandamisel, mida tudengid teevad siis, kui nad võtavad vastu projekti puudutavaid otsuseid. projekti plaani koostamine ei ole enam pelgalt teoreetiline harjutus, vaid see on teooria ja praktika koostoimimise realiseerimine. Teooria praktilise rakendamise ning praktika teoreetilise analüüsi eesmärgiks on lihvida varasemate õpingute jooksul omandatud teoreetilisi teadmisi ja ühildada need reaalse maailma tegelike probleemidega, mis ootavad värskeid spetsialiste peale kooli lõpetamist. Lõpuks sõnastavad üliõpilased õpetaja juhendamisel oma projekti teema, subjekti ja sisu. otsuseid tehakse nii individuaalselt kui ka rühmavestluste põhjal ja tagasisidet saadakse nii grupikaaslastelt kui ka õppejõududelt.
Järgnevalt vaatlen kirjeldatud teoreetilisi kontseptsioone narratiivsel kujul kolmes kursuseprojektis.
Konventsionaalse sisekujundusprojekti raamistiku kujundamine: kolm 2014. õppeaasta kursuseprojekti
Esimeses näites kirjeldab Elaine Valérie projekti, mille eesmärgiks on visuaalse kaardistamise abil projekteerida erakorralise meditsiinilise sekkumise moodul kriisiolukordade tarbeks, muutes seeläbi küsitavaks kogu tervishoiualaste projektide konventsionaalse raamistiku.
Valérie | moodul erakorralise meditsiinilise abi osutamiseks kriisiolukordades
Elaine: Tegemist on projektiga, kus on segunenud logistika, sisekujundus, arhitektuur ja tööstusdisain – suur osa projektiga tehtud tööst seisnes põhjalikes detailsetes uuringutes ja analüüsis, et defineerida väga keerukaid disainiparameetreid universaalsele multifunktsionaalsele erakorralise meditsiinilise abi osutamise moodulile, mida on võimalik kriisikolletesse püstitada minimaalse ajakuluga. Mooduli algne ruumiprogramm koosnes konteinerist, millel oli neli erinevat võimalikku funktsiooni: nõuandla, ambulatoorne kliinik, steriilne operatsioonisaal ja logistiline üksus – mis kõik kasutavad samu komponente, kuid millel on erinev ruumiline ülesehitus. Töö käigus selgus, et ranged nõuded, mis kaasnevad steriilse operatsiooniruumiga, vajasid rohkem ruumi kui kasutatav konteiner seda võimaldas, seega tuli kavandada juhtumuuringule (case study) tuginedes laiendatav moodul. Soovides luua reaalselt toimivat lahendust, jätkas Valérie kuidasküsimustele vastuste otsimisega. projekti lõpptulemus ületas ootusi, mis võiksid iseloomustada sisekujundusvaldkonda. Aga reaalne disainiprotsess ongi selline.

Avalike ruumide uurimine uudsel viisil
Teises näites laiendavad Michaeli juhendatavad loova mõtlemise piire, otsides teemasid, mis käsitleksid sotsiaalset nõudlust siseruumide järele uudsel viisil, nagu näiteks Michelle’i projekt kodutute elukohast.
Michelle | elukoht kodutule
Michael: Kui enamik analoogseid projekte on enamvähem etteaimatavad, kuidagi pingutatud ning näivad mõneti pinnapealsetena (nii teema käsitluse kui ka tulemuse osas), siis antud projekt on suurepäraselt tasakaalus levinud sotsiaalsete mõttesuundadega ja oma olemasolu tõelise põhjusega. Tegemist on küpse ning usutava uurimusega, mistõttu esitasin tudengile hüpoteesi: mis oleks, kui valitsus koos (era) arendajaga algataksid „loterii“ kodututele ning üks vaene tänaval elav inimene osutub „õnnelikuks“ võitjaks, saades reaalse võimaluse „uuele elule“ ning tõepoolest võidaks niiviisi endale päris oma „kodu“ – milline see võiks olla ja kuidas seda kavandada?

Institutsiooni rolli muutumine
Kolmandas näites vaatleb Tiiu, kuidas genevieve vastandab institutsionaalseid ruume riskigrupi noortele ning uurib nii kliendi kui kasutajate ootusi ja soove keskkooli kavandamisel.
Genevieve | keskkool riskirühma kuuluvatele õpilastele
Tiiu: projekti ainulaadsus seisnes vajaduses luua avaliku kasutusega siseruume, mis kajastaksid nii kooli õpilasomavalitsuse (Student Governance Body) kui ka kooli administratsiooni soove. Lähteülesande ja edasise funktsionaalse lahenduse visuaali arendamise fundamentaalseks aspektiks oli keerukas olukord: otse tänavalt tulnud õpilaste haldamine – vajadus pakkuda neile õppimiskoht tingimustes, mille kujundamisel nad saavad kaasa rääkida. Valminud projekt pakkus paindlikke ja mitmeotstarbelisi ruumilahendusi, mis toetasid õpilasomavalitsuse ettevõtmisi, lisades esteetilise „tänavate sissetoomise” aspekti ja võimaldades õpilastel end (sise) ruumis „välja elada“ neile sobival moel.

Arutelu
Ebatavalise lähenemisega siseruumide loomisel on lahenduste skaala lõputu. Juhendaja tõstatab küsimused, millega tudeng peaks veel tegelema, suunates teda nägema kaugemale oma esialgsetest mõtetest. Uuringute põhjalikkus ja/või vajadus selle järele üllatab üliõpilasi sageli, sest nad pole mõistnud oma algse idee keerukust. Valérie lähenemine põhines (juhtum)uuringutel ning peamiste vajaduste ja võimalike lahenduste kavandamisel, ja see võimaldas Valériel välja töötada läbimõeldud kontseptsioonid vastavalt Elaine’i soovitustele. Michelle’i projekt on provokatiivselt intellektuaalne oma lähenemises ja nagu Michael mainis, hülgas see valdavad esteetilised mõtteviisid ning valdkonnas levinud kinnismõtted, pakkudes välja süvenemise veel keerukamatesse teemadesse, ning kaasas faktorid, mis enamasti ei ole sisekujundajatele kättesaadavad (sest nendega tegelevad valdavalt teised erialad nagu nt arhitektuur ja tootedisain). ning lõpuks genevieve sidus omavahel näiliselt erinevad poliitilised ja sotsiaalsed teemad eesmärgiga kavandada sotsiaalsed ruumid riskirühma kuuluvatele lastele olemasoleva institutsionaalse keskkonna raames ning kasutades seejuures esteetikat, mis arvestas õpilaste vajadustega ning administratiivsetepoliitiliste piirangutega.
Järeldused
Üliõpilased said vahendaja rollis esinenud juhendajatelt ning professionaalidelt konstruktiivset tagasisidet, mis väärtustas nende projektilahenduste reaalsetesse praktilistesse situatsioonidesse ülekantavust. Tegeliku eluga seotud projektid ja vastavad teemad ning uuringud rikastavad kursuseprojekti õppeprotsessi. Konstruktiivne kriitika aitab tudengitel hinnata oma projektide edukust.
Disaini visioneerimine on tudengite ruumikujundusalaste probleemide käsitlemisel sügavalt juurdunud. Vaadeldes probleeme erinevatest lähtepunktidest ja rakendades teoreetilisi ideid praktilistes situatsioonides positsioneerivad tudengid enda jaoks disainivaldkonna, luues tulevikustsenaariume inimestele, kellele nende lahendustest võiks kasu olla. Teooria ja praktika integreerimine aitab luua uusi ja uuenduslikke ideid kui võimalusi nii ruumiliste lahenduste kui ka ruumi kasutamise osas ning aitab ümber mõtestada erinevate kasutajate väärtusi; seda, kuidas oleks võimalik muuta ja lisada väärtust juba olemasolevale keskkonnale, et võimaldada inimestele paremaid elamistingimusi tänapäeva keerulises ja pidevalt muutuvas maailmas.
* Autor tänab Michael Joannidist ja Elaine Fentonit, erialaspetsialiste ja professoreid, kes osalesid Montreali ülikooli 2014. aasta sügissemestri kursuseprojekti Interior Design Baccalaureate läbiviimisel Kanadas Montrealis. Michael Joannidis juhendas ka magistritööd ettevalmistavat kursust “Kontseptuaalsed alused” (Conceptual Foundations), kus tegeldakse tudengite poolt esitatud ruumilahenduste kontseptuaalsete aluste väljatöötamisega.
Käesoleva artikli kandsid Michael Joannidis ja Tiiu Vaikla põldma osaliselt ette oslos, 2013. aasta mais (DRScumulus 2013 2nd International conference Design Learning for Tomorrow: Design Learning from Kindergarten to PhD).