Jüri Kermik
Design Futures – mõtestades ja kujundades disaini tulevikku
Sissejuhatus
ÜKS kaasaegse kunsti ja disainihariduse kõige huvitavamaid ja tähtsamaid ülesandeid on välja selgitada ja uuesti defineerida disainivaldkonnaga seotud erialade – mille kontekstiks on sotsiaalsed prioriteedid ja muutuvad tööstusmaastikud – tegevusvaldkonnad ja ulatus. Juhindudes kaasaegse ühiskonna väärtustest ja vajadustest, peab disainer välja mõtlema, kuidas käsitleda traditsioonide jätkumist ning kuidas neid siduda kaasaegse digitaalse tehnika ja uuendustega nii, et oleks võimalik neid omavahel kombineerida ja rakendada tekkivat sünergiat tulevaste põlvkondade heaks.
Muutuste aeg pakub võimalusi disainiprotsesside ümberkujundamiseks ja ümbermõtestamiseks ning lisaks on vaja välja töötada ka vastavad hariduse mudelid, mis oleksid võimelised erinevate arengutega sammu pidama ja kaasama ka tööstuse, mille aegunud põhimõtted ja harjumuspärased tooteahelad on asendatud uute reeglitega ja kus arvestatakse selliste tehnoloogilisgeograafiliste võimalustega nagu ühisrahastamine ja koostöö.
Valdkondade ümberkujundamine industriaalsete, digitaalsete ja käsitöö protsesside kaudu ning kasutatavate töömeetodite liitmise abil on loomulik osa väärtuste süsteemi muutustest, mis puudutavad keskkonnaga seotud teemasid, tarbimisharjumusi ja seda, kuidas ruume ja tooteid kavandatakse, toodetakse, levitatakse ja lõpuks kasutatakse. 21. sajandi disainipraktika määratlemisel ei saa jätta mainimata selle rolli erinevate valdkondade vahel toimunud nn territoriaalsetes muutustes. Arhitektid, disainerid, kunstnikud ja käsitöölised on võtnud omaks uued ja paindlikumad identiteedid, vabastades energiat ning liites protsesse ja meetodeid, mis on seotud digitaalse tehnoloogiaga, uute kaasautorluse võrgustikega, ühisrahastamise ja kasutaja kaasamisega disainiprotsessi.
Disainihariduse püsivaks osaks on vajadus ära kasutada muutustega kaasnevad väljakutsed ja protsessid ning muuta olemasolevad valdkonna struktuurid vastuvõtlikumaks, et oleks võimalik sammu pidada reaalse maailma muutustega1. Selles kontekstis on ümbermõtestamine (re-thinking) ja ümbertöötamine (reprocessing) muutumas valitsevaks kultuuri tootmise vormiks – kui viis uute toodete, objektide, keskkondade ja kogemuste konstrueerimiseks piiratud ressurssidega maailmas.
Käesolev artikkel põhineb aastatel 2012–2013 toimunud disainivaldkonna arengut puudutavatel vestlustel uurimisrühma liikmete vahel – kes on seotud Brightoni ülikooli (University of Brighton) Kunstide ja humanitaarainete teaduskonnaga (College of Arts and Humanities)2 – ja nende vastastikusel loomingulisel uudishimul leidmaks ja uurimaks uusi tegevusharusid interdistsiplinaarsuse avatud keskkonnas. nendele aruteludele ja uuringutele järgnes rida kollektiivseid uurimistöid interdistsiplinaarsetest perspektiividest3, kus on võetud arvesse postdistsiplinaarse disainihariduse potentsiaali tegelemaks sotsiaalsete muutustega kaasnenud tehnoloogilistes tingimustes, milles disainer tegutseb, ning väites, et disaini eduka ümbermõtestamise ja tuleviku võti peitub interdistsiplinaarsete teadmiste arengus ja mõistmises. Erilise rõhu asetab käesolev artikkel valdkonnaülestele uuringutele toetuva transdistsiplinaarse mõtlemise innovatsiooni ja uute teadmiste rollile kohanemisvõimeliste ning vastutustundlike disainerite kujundamisel.
Brightoni ülikooli innovatiivse disaini ja loovmõtlemise keskus Design Futures esindab uut kontseptuaalset mudelit edumeelsest disainiharidusest. Keskus on pühendunud partnerlussuhete loomisele ja oskuste vahendamisele, mis võimaldaksid disaineritel tegelda tuleviku keeruliste küsimustega. Tõmmates teoreetilise stardijoone teisele poole traditsioonilisi distsipliine ning võttes omaks Buchanani disaini nelja tasandi mudeli „Märgid, Asjad, Teod ja Mõtted” (Signs, Things, Actions and Thoughts)4, seab Design Futures eesmärgiks ületada kindlakskujunenud erialapiirid, selleks et defineerida ja välja tuua ühised kasulikud disainiprotsessi ja praktika elemendid ning kombineerida need ühtseks õppekogemuseks5.
2013. aasta suve alguses Design Futures keskuses toimunud (arengu) vestlused keskendusid valdkonnapõhistele (töö)vahenditele, protsesside kirjeldamise meetoditele ja üldisele generatiivsele kaardistamisele. Käsitletavate valdkondade hulka kuulusid heli, 3D vormid ja ruum, animatsioon ja materjaliinnovatsioon. ülekantavuse ja sobitatavuse ideedest marginaalsetes koodides ja süsteemides – eriti 4D aegruumil põhinevas keskkonnas – inspireerituna töötati välja GRIDi (Generative Research Interface Device) kontseptsioon6. gRIDi kontseptuaalse generatiivse mudeli eesmärgiks oli tagada kaardistamise, vahendamise ja praktika metakontseptsioonide mõistmise viisid, mis oleksid paindlikud ja rakendatavad parajasti käsitletava konkreetse disainiülesande lahendamisel. Allpool kirjeldatud ja nelja näiliselt eraldiseisva valdkonna – kodeerimine (digitaalne helikunst), sisearhitektuur, 3D disain ja loovkirjutamine (narratiivid) – juhtumanalüüside näitel demonstreeritud gRID aitab selgitada ja uuendada individuaalseid valdkonnapõhiseid lähenemisi. See võimaldab loojaluurijal uurida ning eksperimenteerida nendevaheliste seostega, identifitseerides loomingulisi protsesse ja metodoloogiaid, valmistades ette potentsiaalset metakeelt, mis võib matkida uusi seoseid loovmõtlemises (design thinking).
1 Richard Buchanan, „Design Research and the new Learning“ Design Issues Vol. 17, no. 4 (2001). Donald Arthur norman, Emotional Design (ny: Basic Books, 2004).
2 Töörühma algsed liikmed olid Jüri Kermik, graeme Brooker, Thor Magnusson ja Michael Wilson.
3 Jüri Kermik, „Design and craft – A changing Relationship at the Heart of Design Education“, DesignEd Asia (Hong Kong, 2012). Jüri Kermik, Thor Magnusson, Michael Wilson and graeme Brooker, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“ Knowing (by) Designing (Brussels: Faculty of Architecture KU Leuven 2013). Damon Taylor, Jüri Kermik and carlos peralta, „Designing Design Futures“, DesignEd Asia (Hong Kong, 2013).
4 Richard Buchanan, „Wicked problems in Design Thinking“ Design Issues, Vol 8, no. 2 (1992).
5 Jüri Kermik and graeme Brooker, Design Futures development documentation (2012)
6 Jüri Kermiku poolt tutvustatud termin GRID sai aluseks järgnevale artiklile: Jüri Kermik, Thor Magnusson, Micael Wilson and graeme Brooker, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).

GRID
Selleks, et luua ja edendada transdistsiplinaarse mõtlemise tingimusi disainihariduse raames, on vaja (töö)vahendeid, mis oleksid multifunktsionaalsed ja ühilduksid nii riist kui tarkvaraga, mida kasutavad eri distsipliinid. need (töö)vahendid peavad olema paindlikud ja sobima erinevate valdkonnakesksete protsesside ja keeltega. Igal distsiplinaarvaldkonnal on oma ajalugu, protsessid ja keel, mis peavad olema arusaadavad teise valdkonna teistsuguse ajaloo ja keelega kasutajaliidesele. See võib tekitada probleeme, kuna eri teadusharude või teiste valdkondade vahelist ühist keelt pole eksisteerinud peale renessanssi. Design Futures teeb seega ettepaneku luua kontseptuaalne GRID, generatiivne töövahend, mis võimaldab jõuda lähemale läbipaistvale suhtlemisele ja koostööl põhinevale arengule erisuguste distsipliinide töövaldkondade vahel.
GRIDiga töötamise keskne idee seisneb üksikasja ja üldise seostamisel abstraktsiooni kasutamises – isoleerida muutujad ning tuua esile nendevahelised suhted süsteemi kui terviku funktsioneerimise ja käitumise uurimisel. näiteks võivad jalutuskepi pikkuse määramisel olla olulised (rist) viited muutujatele, mis kuuluvad jalutamise süsteemi (nt hooajaline info, sugu, vanus ja jalutaja kehakaal, sammu pikkus ja liikumise kiirus ning jalanõu elastsus jne). Sellegipoolest ei ole sellise kaardistamise täpsus kombineerituna valitud muutujate asjakohasusega eesmärgiks omaette. oluline on, et GRIDi saab kasutada kui dünaamilist mudelit testimaks, kuidas erinevad muutujate sisendid mõjutavad väljundit.
Õppimise kontekstis on see harjutuseks, et arendada süsteemset loogikat ja defineerida stsenaariumi reegleid – keel, mis on võimeline edastama nii avastusi, protsesse kui ka lahendusi, kas siis intuitiivseid või ratsionaalseid. Interdistsiplinaarse kommunikatsiooni mõttes toimib GRID nagu objektiiv, mis raamistab maastiku või territooriumi nii, nagu see paistab erinevate valdkondade vaatenurgast.
GRID peab olema dünaamiline, multidimensionaalne, heterogeenne ja ajalooline. Sellel ei saa olla ettemääratud kuju või struktuuri, aga selle sõlmpunktid peavad olema võimelised esindama valdkondade kontseptsioone, kusjuures igas valdkonnas võivad olla erinevad terminid ning nad võivad sisaldada ajas muutuvaid objekte, staatusi ja operatsioone (nimisõnad, omadussõnad ja tegusõnad).
GRID konstrueeritakse iga kord eesmärgipärase raamistikuna diagrammilaadse kujundi kujul, tagades vajaliku täpsuse teemadekomplekti valikul ja olles unikaalne tagasiside andja muutujate käitumuslikest tunnustest, nagu ka nendega seotud disaini võimalustest ja otsustest. Valitud muutujate vahelistest seostest saavad vahendid nii elulise tagasiside kui ka disainiprotsessi nähtavaks ja hoomatavamaks tegemisel. GRID ei ole didaktiline vahend. See peaks olema konstrueeritud nii, et see on kohanemisvõimeline ja reageerib muutustele ning välistele mõjutajatele, kui selle sõlmedele omistatakse uued kohad, objektid, süsteemid, tegevused ning narratiivid. GRIDi kõige kasulikum omadus peitub eelseadistuses, kus toimub tagasiside „kuulamine” ning muutujate testimine alternatiivide ja spekulatiivsete stsenaariumide osas.
Süsteemielementide vaheliste suhete ja sidemete kaardistamise metodoloogia ja nende suhete testimine muutub disainiprotsessi sügavuse ja kvaliteedi mõõduks, korjates üles narratiive sellest lõpmata tihedast ruumist. cecil Balmond kirjeldab disainiruumi kui „musta auku”, mis kätkeb endas kõiki võimalusi: „Realiseerimaks disaini peab selle augu kaardistama või leidma juhtnöörid, mis sellele viitavad. Igal juhtnööril on oma lugu – meil on võimalus sellest kas loobuda, seda laiali laotada või oma loovusesse voltida.”7 GRIDil on nmõõtmeline ühilduvus, et salvestada kõikvõimalikke hargnevaid protsesse narratiividena.
Kui vahend (või kaart), mis on kavandatud kompositsiooni ja võimalike kooskõlastatud järgnevuste esitamiseks aja ja ruumi struktuurides – kuni need on lõplikult kontrollitud ja läbi uuritud –, saab lõpuks teadlikuks näidikutest ja modulaarsusest, võib ta nendest seejärel loobuda, muutudes nii loova vabaduse eeltingimuseks. GRIDi kui reaalsust edastava kaardi kasulikkus ei tulene tingimata selle kirjeldavast tõepärasusest, vaid see seisneb analoogse struktuuri omamises 8.
GRIDi mudeli generatiivneanalüütiline funktsionaalsus garanteerib, et kaardistades objekti, territooriumi või ruumi, ei muutu see tegevus eesmärgiks omaette lihtsalt selleks, et luua midagi kasutut ja koormavat nagu kaart, mille on koostanud kõrgesti haritud kartograafid, kes Borgesi järgi „olid loonud impeeriumi kaardi, mis oli impeeriumi suurune ning langes kokku selle iga punktiga“ 10.
Arenguprotsessi (ja kaardistamise kui selle lahutamatu osa) kvalitatiivne mõõde tuleb esile artikulatsiooni sügavustest ja sekkumistest, mis on märkimisväärsed erinevate valdkondade perspektiivist. neli omavahel tihedalt seotud vaatenurka gRIDi keskkonnast, mis on alljärgnevalt välja toodud, illustreerivad mõningaid disaini metakontseptsioone, mida kasutatakse mitmesugustes praktikates11.
7 Cecil Balmond, Informal (prestel, Munich: 2002).
8 Gregory Bateson, Steps to an Ecology of Mind (University of chicago press, 1972).
9Thomas Steinfeld, cover essay for J. Abercrombie, class Trip, EcM Records, 2004.
10 Jorge Luis Borges, „of Exactitude in Science“, A Universal History of Infamy (penguin, 1984).
11 Jüri Kermik, Thor Magnusson, Michael Wilson and graeme Brooker, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).




Mappa mundi: (Re)presentatsioon ja (taas)esitus
Kaartide koostamise alused on seotud disainiprotsessi ja metodoloogiaga mitmel tasandil. Michael Wilson on uurinud disaini narratiivi, millel on potentsiaali olla eksperimentaalne ja juhinduda kasutajapoolsetest tähelepanekutest, kui viimased esitavad oma interpretatsiooni teekonnast läbi GRIDi ja selle sõlmpunktide: „Kaarte kasutati tegelikult algselt struktureerivate või interpreteerivate joonistena, kui keskaja õpetlased tõlgendasid ja tõid esile disaini terviklikkuse läbi täiendava disaini kasutamise faasi”12.
Analoogselt Balmondi ideega disainiprotsessist kui „mõttelõngast arendatud narratiivist” identifitseerib Wilson jutuvestmise printsiibi kui disaini tööriista, „teatava mudeli, omavahel seotud ideede kogumi, millest tuletatakse üksainus ja ajaliselt unikaalne tähendus”13.
Transdistsiplinaarse kommunikatsiooni juhtumuuringuna illustreerib Herefordi Mappa Mundi alternatiivset traditsiooni uute praktikate ja teadmiste formuleerimisel – nimelt sellist, kus narratiivi tõlgendamise oskused lubavad meil siseneda disaini võrku (design grid) ning julgustavad meid oma tehtud töid muutma.
12 Michael Wilson „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).
13 Samas.


Heli genereerimise kood: (re)produktsioon
Thor Magnussoni kodeerimist, tarkvaraarendust ja helikunsti (creative sound art) ühendav teadustöö on loonud omamoodi rindejoone, mis panustab debatile termini „reproduktsioon” tähenduse muutusest. Magnusson tõdeb, et uued digitaalsed tehnoloogiad, mille disainis, toodetes ja kunstiteostes kasutusel oleva faili formaadi võib kätte saada koodi kujul, muudavad termini „reproduktsioon” tähendust: „Koodi on võimalik väga lihtsalt kirjutada, need on justkui loendamatute väljundite geno või fenotüübid, mis elustuvad piltidel, muusikas, arvutimängudes või muudes protsessoripõhistes ja algoritmilistes väljundites”14.
Veelgi enam, Magnussoni argumendid tõstavad esile koodi ja skriptipõhise õppimise väärtuse kui ühe interdistsiplinaarse disainihariduse nurgakivi, mis kasutab ära uued digitaalsed tehnoloogiad, mis on kättesaadavad nii sotsiaalmeediale kui ka personaalseks kasutamiseks (mh ka nt 3D printimiseks). Koodikirjutamise valdamine ja sellest arusaamine annab juurdepääsu unikaalsetele objektidele ja valdkondadele, kus kasutajad saavad kujundada ise enda tooteid kasutades konkreetselt selleks loodud tarkvara.
Magnusson tunnistab GRIDi kui vabalt kasutatava (open-access) kommunikatsioonivahendi väärtust, mis võimaldab erineva tausta ja stiiliga muusikutel süsteemis komponeerida: „Sellise mudeli kasutamine muusika loomisel muudab helilooja süsteemiarendajaks ja muusikakriitik muutub süsteemianalüütikuks. Kuulajad muutuvad muusikapala kaasautoriteks ja esitajateks15.
Magnussoni uurimis ja koostööd demonstreerivad lõputuid võimalusi andmete transmodaalseks esituseks. Tulevastele disaineritele avavad need võimalused uusi ja intrigeerivaid ruume ja sotsiaalsete toodete võrgustikke, kus disain avaldub mingil teisel kujul, kasutades selleks mingit tarkvara (nt mobiilseadmete app’id).
14 Thor Magnusson, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).
15 Thor Magnusson, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).

Kohandamine: (taas)kasutus ja (taas)esitus
Sisearhitekti, õppejõu, kirjaniku ja teadlase graeme Brookeri järgi eeldab linnade ja sealsete hoonete, nende siseruumide ja objektide disain üha suuremal määral väga „erilist teadlikkust“. Brooker tõstab esile ja kirjeldab seda kui fundamentaalset kvaliteeti, mis peab muutuma loomulikuks osaks ruumi loomise ning sisearhitektuuriga seonduva konteksti ja temaatika laiemal mõistmisel koos mitmete spetsiifiliste protsesside kasutamisega, mida „disainer rakendab informatsiooni, ideede, strateegiate ja allikate kaootiliselt segunenud kombinatsiooni filtreerimiseks ja sünteesimiseks selgeks ning arusaadavaks disainiks“16. Brooker omistab „erilise tundlikkuse“ nõude sellistele protsessidele ja disainivormidele, mida kasutatakse aktiivselt, täies teadlikkuses olemasolevatest kontekstidest ja soovides aktsepteerida, redigeerida või muuta neid olemasolevaid käitumismustreid ja kasutust: „Konkreetsetele kontekstidele kriitilise tagasiside andmise motivatsioon eeldab disainerilt teatud tundlikkuse arendamist ehk vastutustundlikkust“17.
Olemasoleva ümbertöötamine ja toimetamine võiks olla tulevikus domineerivaks kultuuri tootmise viisiks18. Brookeri jaoks on sellel oletusel tõsised tagamõtted, kui seda käsitletakse piiratud ressurssidega maailma disaini metodoloogiat põhjendava elemendina.
Tuntud olemasolevate objektide, asukohtade ja olukordade liitmine uuega muudab küsitavaks mitmed harjumuspärased paradigmad. Juba olemasoleva taaskasutamine seab kahtluse alla autori volitused ja muudab kahemõtteliseks originaali mõiste19.
16 graeme Brooker, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).
17 Samas.
18 nicolas Bourriaud, postproduction. Culture as Screenplay (Lukas and Sternberg, 2002).
19 graeme Brooker, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).

Materjal ja selle vorm: ressurss ja (taas)kasutus
Material and its Form on valdkonnaülene projekt, mille Jüri Kermik algatas 2005. aastal Brightonis arhitektuuriprogrammi (Architecture Programme) osana. olles algselt mõeldud võimalusena täiendada teaduskondadevahelisi programmiväliseid valikuid, on see välja kasvanud igaaastaseks projektiks, kus üha enam kasutatakse GRIDi kui generatiivset platvormi võimaldamaks eri loomevaldkondade tudengitel areneda ja vahetades ideid vormi, ruumi ja materiaalsuse kontekstis.
Mõningad uurimused, mis on Material and its Form - projekti raames teostatud: narratiivid kokkumurtud neljamõõtmelise ruumi konstruktsioonina; maastikud, mis on loodud tekstipõhiste juhiste ja matemaatilise koodi alusel; modulaarsed betoonhoonete kvartalid, projekteeritud erinevate muutujate – gravitatsioon ja liikumine – alusel.
Peamine idee GRIDi kasutamisel Material and its Form - projektis oli anda tudengitele, kellel puudusid elementaarsed materjalidega töötamise oskused, lähtepunkt materiaalsesse maailma sisenemiseks ning aidata neil ületada lõhe kontseptuaalse spekulatsiooni ja reaalsuse vahel. GRID lõi ruumi nii uurimistöö raamistikule kui sisule ning tagas, et disaini otsused oleksid juhtumipõhised, äratuntavad ja taasesitatavad ning (taas)kasutatavad narratiivina. GRIDipõhise lähenemise dünaamiline olemus järgib ettekujutust ja otsustusmomenti tagasisidena kinnises ringis, lähenedes progressiivselt selgemale disaini lähteülesande sõnastamisele, selle eesmärkidele, selle jaoks loodud metodoloogiale ja ettenähtud lõpptulemusele20.
Näiteks 2008. aastal teostunud Liquid Stone projektis arenesid Material and its Form kursuse tudengid märkimisväärselt betoonmoodulite tootmise võimalike muutujate ja väärtuste süstemaatilise uurimise protsessi käigus. Muutujad, mis valiti välja ja mida katsetati omavahelistes suhetes, olid järgmised: voolamine – vedela betoonisegu konsistents, aeg – betooni valamise kiirus, gravitatsioon – betoonisegu raskuse suhe vormi materjali paindlikkusesse ning viisid soovitud värvitooni ja tekstuuri saavutamiseks.
Tudengite poolt katsete jaoks valitud muutujate puhul arvestati nende potentsiaalsete visuaalsete ja materiaalsete kvaliteetidega, võrreldes neid süsteemi (GRID) teiste osadega, selleks et salvestada ja arhiveerida nii ennustatavaid kui ettenägematuid tulemusi ning teha muutujate – mida kasutatakse lõplikus disainiprotsessis – lõplik valik.
Iga projekti teekond on unikaalne tänu selle kaardile, kuhu lisatakse (või kust eemaldatakse) valitud muutujad. Ei ole kindlaid reegleid ega otseteid. otseteed etteantud vastusteni, mis võisid eksisteerida enne küsimuse püstitamist (või lähteülesande koostamist), välistatakse reeglite ja GRIDi parameetrite kehtestamisega. Alustades projekti ja selle territooriumi kui GRIDi kaardistamisega ning sõnastades seda tehes probleemi ja uurimisteemad, muutub see arenguprotsessiks ja loominguks iseenesest – lubadusega leida vastus, mis on juba programmeeritud küsimuse lähtekoodi.
GRIDi arendamise ja kasutamise näitel võib öelda, et eri valdkonnad on võimelised töötama koos ühise keele leidmiseks, mis võimaldaks neil suhelda, arendada ning jagada disaini meetodeid selleks, et teha koostööd seni ligipääsmatutes valdkonnaspetsiifilistes teadmiste sfäärides.
Design Futures - kontseptuaalne mudel asetab transdistsiplinaarsuse otsingud oma programmi keskmesse julgustamaks tudengeid olema „uurijadisainerid“ (researcher-designers), kes on võimelised ette kujutama, üles leidma ja sõnastama uusi kontekste ja koostöövõimalusi professionaalsetele disainivaldkondadele.
20 Jüri Kermik, „Design Futures: The grid – A Transdisciplinary Education“, Knowing (by) Designing (Brussels, 2013).





Järeldus: sissevaade
Kuidas saab disainiharidus vastata nii uutele võimalustele kui samas ka keeruliste sotsiaalsete, poliitiliste ja tehnoloogiliste teemade väljakutsetele? Kuidas võtta parim tasakaalu loomisest kognitiivse õppimise (mida õpetatakse endiselt traditsioonilistes kunstikoolides) ja avatumate ning universaalsemate disaini mõtlemise teooriate vahel, millest peaks kasu saama disaini innovatsioon kui interdistsiplinaarne organisatoorne ressurss?
Valdavad õppemudelid, mis põhinevad jäikadel erialaspetsiifilistel raamistikel ettemääratud oskustega, mis peaksid sillutama tee professionaalsusele, on muutumas liialt limiteerivaks, et olla võimelised sammu pidama valdkonna nõudmiste ja komplitseeritusega. Samuti on neil suuresti piiratud võimalused aidata kaasa disaini mõtlemise ja teooria edendamisele21. Teadurid ja erialaspetsialistid on jõudnud üldisele kokkuleppele, et disainialane haridus peaks kõnetama disaini väljakutseid põhjalikumalt ning toimima valdkonnaüleselt. Tudengid on hakanud liikuma individuaalselt eneseväljenduselt koostööle, pannes rõhku ettevõtlusega seotud teadmistele, etnograafiale, tehnoloogiale ja keskkonnateadustele22.
Samal ajal võetakse teadmiseks, et põhilised disaini alusoskused peavad saama paremini edastatud (nii kirjalikult, visuaalselt kui suuliselt) – ideede jagunemine ja argumentatsioon, keeled ja verbaalne suhtluskultuur. Innovatsioon muutub üha enam kõige olulisemaks suunanäitajaks, mis eeldab disaini integreerimist äritegevusega, alates ärimudelite uurimisest innovatsiooni juhtimiseni. Loovmõtlemine (design thinking) peab võimaldama ning kombineerima avatud innovatsiooni, ühisrahastust ja ühisloomet23.
21 Lucy Kimbell, „Rethinking Design Thinking“ Design and Culture Vol 3, no 3 (Berg, 2011).
22 Soren petersen ja Rob curedale, Innovative Thinking in Design Education (2012). www.huffingtonpost.com
23 Samas.
Traditsiooniliste erialade õppekavasid ühendav tuleviku disainiharidus
Design Futures teeb ettepaneku nende oluliste põhioskuste arendamiseks, et mõista printsiipe ja meetodeid, mis on õpetatavad, arusaadavad ja korratavad „loominguliste tegevustena, mis genereerivad aktiivselt intellektuaalseid väärtusi ja on disainivaldkonnale ainuomased”24. pedagoogilises mõttes iseloomustab Design Futures -keskust haridusliku raamistiku element ja dünaamiline ning küsitleva keskkonna tagamine, mis saab kasu omalaadsetest ja integreerivatest disainihariduse tugevustest, arendades uusi struktuurseid teadmisi, õppimisviise ja uurimismetoodikat. Design Futuresi eesmärk on tagada üliõpilastele loominguline ja intellektuaalne vabadus avastamaks oma teed ja suhteid teiste teadmiste ja valdkondadega nii valdkonnasiseselt kui üleselt. Õppimisele pühendumine on jagatud koostööprotsess, mis kaasab nii tudengeid kui õppejõude.
Uuringud ja loovmõtlemise liigendamine disainisünteesi praktikaga tähendab eesmärki liikuda progressiivselt sisemiselt ja personaalselt lähenemiselt koostööle ja väljapoole suunatud protsessidele. Disainisüntees on oluline hariduslik etapp õppeprotsessis, kus kontekst, disain ja meetodid (vt Kermik & Brooker, õppekava diagramm) tuuakse kokku integreeritud portfoolio väljundiks. Tuues individuaalsed ja meeskondlikud panused kokku kriitilise diskursusena ning jagades ressursside arhiive hariduslike kogemuste näol, kaasatakse tudengeid asukoha määramise, artikuleerimise ja visioneerimise stsenaariumidega professionaalse disaini maailma. Disaini kompetentsi avardamise (personaalselt kollektiivsele) strateegiad ning distsipliini aluste aktiivne laienemine, mis avab hulga temaatilisi spetsialiseerumisi – heaolu, tervishoid, tootmineturundamine jne –, on viis ületada lõhe kognitiivsetel metodoloogiatel põhinevate traditsiooniliste disainivaldkondade ja uue areneva postdistsiplinaarse loovmõtlemise vahel.25
Mõistmise ja loovmõtlemise (design thinking) diskursuste kaudu ja „muutustega intensiivsema, sotsiaalselt ettenähtud dünaamika suunas saab selgeks, et uus disainikool(kond) peab tegelema spetsialistide harimisega, et nendest saaksid uurijad,“ kes oleksid suutelised rakendama meetodeid situatsioonide või fenomenide analüüsimiseks26. Kirjeldatud lähenemine on areng, mis võimaldab praktiseerijatel rajada esmajärjekorras konkreetne metodoloogia sellele, mida on traditsiooniliselt käsitatud korraliku disainiprotsessina. Eesmärgiks on varustada neid edaspidi kriitilise analüüsiga, mis on olnud disaini olulisuse hindamise standardpraktikaks27.
GRIDi kasutamise näitel on selgunud, et tudengeid toetatakse ja nad on võimelised õppima arenema ning „sõnastama probleeme, enne kui nad püüavad luua midagi, mis võiks olla lahendus, just nii, nagu nad peavad olema võimelised aru saama, et mis tahes disain on ühtlasi ka uus alguspunkt“28. Disainihariduse eesmärgiks on disainipraktika ja uurimismeetodite nähtavaks muutmine ja arusaadavaks tegemine ning suurenenud voo loomine isikliku ja sissepoole suunatud õppimise ning jagatud (väljapoole suunatud) kogemuse vahel29.
On olemas välise kaasamise mudelid, kus tudengid osalevad reaalsetes projektides ning kus nad õpivad praktilise töö ja interaktiivsete praktiliste meetodite pinnal tegema koostööd kogukondadega, kohalike omavalitsuste ja tööstusega. Samuti võib välja tuua, et disainivaldkonna akadeemilised ja praktiseerivad spetsialistid saavad teha ettepanekuid uurimisteemadeks ning arendada rahastatud institutsionaalseid strateegilisi viise, et rakendada tudengite värskeid kogemusi. Küsimus on selles, kuidas tuua selline lähenemine „avatud klassiruumi“ – kuidas kaasata bakalaureuseja magistritasemed, tasakaalustada nende programme ning juhendada üliõpilasi mitte kui diskreetseid kursusepõhiseid elemente, vaid kui orgaanilist osa terviklikus õppeprotsessis.
Olenemata konkreetsest spetsialiseerumisest võib disainialane uurimistegevus olla põhjendavaks faktoriks probleemide raamimisel, konteksti ja suhete kaardistamisel ning erinevate lähenemiste omavahelisel suhestamisel. Seega on GRIDi kontseptuaalse mudeli eesmärgiks luua uurimus kui kõike võimaldav metatööriist tegelemiseks komplitseeritusega olukorras, kus õppekavad on üles ehitatud ideaale laostavalt, et uurimine muutuks tegelikult ühendavaks lüliks kõikide praktiliste uurimisvaldkondade vahel, mis siis ulatuslikult kaardistavad valdkondi, mis tegelevad küsimustega „Miks?“, „Mida?“ ja „Kuidas?“ 30.
Disaini roll on läbi teinud põhjalikud muutused peale 20. sajandi ülemineku ja majanduslanguse kümnendeid. Selle ulatus ja sekkumine on laienenud, kaasates ka „protsesside, teenuste, struktuuride ja süsteemide disaini ning ideede loomise ja levitamise printsiibid – kokkuvõttes on tegemist tegevustega, mida võib defineerida kui kontekstide disainimist traditsioonilise disaini kontekstis“31. Me näeme 21. sajandi disainipraktika mudeli kirjeldust, kus disainer muutub vahendajaks ja lepitajaks valdkondadevaelistes liitekohtades, kui need on tegurid, mis töötavad välja „lahendusi“ oma kaastöötajatele32.
Ühiskonna, tööstuse ja tootmisega seoses teeb disain olulisi edusamme, hinnates ümber oma nõrkusi ja prioriteete, mis on juba selgelt ümber fokusseeritud disaini innovatsiooniks ja kasutaja ja kogemustepõhise lähenemise arendamisele, mida suunab asjakohasus ja sotsiaalne vastutus. Sekkumise ja disaini väljundi kvaliteet tuleneb professionaalsest terviklikkusest ja loetavusest eri distsipliinide perspektiivist.
Design Futures oma ambitsiooniga defineerida ja esitada vajalikud koostööl põhinevad disainiprotsessile ja praktikale omased elemendid, kombineerides need ühtseks õppekavaks, ei nõrgesta spetsialiseeritust, vaid pigem saab kasu oma transdistsiplinaarsusest ning võimest luua uus tõlgendus sellele, mida disainerile õpetada, et temast saaks spetsialist.
24 Jon Kolko, „Abductive Thinking and Sensemaking: The Drivers of Design Synthesis“ Design Issues Vol. 26, no.1 (2010).
25 Lucy Kimbell, „Rethinking Design Thinking“ Design and Culture Vol 3, no 3 (Berg, 2011).
26 Damon Taylor, Jüri Kermik and carlos peralta, „Designing Design Futures“, DesignEd Asia (Hong Kong, 2013).
27 Tony Fry, Design Futuring: Sustainability, Ethics and New Practice (oxford: Berg, 2009).
28 Damon Taylor, Jüri Kermik and carlos peralta, „Designing Design Futures“, DesignEd Asia (Hong Kong, 2013).
29 Jon Kolko, „Abductive Thinking and Sensemaking: The Drivers of Design Synthesis“ Design Issues Vol. 26, no.1 (2010).
30 Damon Taylor, Jüri Kermik and carlos peralta, „Designing Design Futures“, DesignEd Asia (Hong Kong, 2013).
31 Jorge Frascara, Design and the Social Sciences: Making Connections (ny: Taylor and Francis, 2002).
32 Guy Julier, The Culture of Design (ny: Sage publications, 2008).
