Joke Van Hengstum
Sisearhitektuur – kas Euroopas tunnustatud eriala?
Sissejuhatus
KUI küsida inimestelt tänaval, kas nad on kuulnud sisearhitekti või ruumikujundaja elukutsest, saate vastuseks, et „need on need, kes nõustavad kardinate, tapeedi ja seinavärvi tooni valimisel“. Kui rõhutada veel kujundamise aspekti, lisatakse, et nad „loovad toole, laudu ja muud sellist sisekujunduskraami“.
Fakt, et enamvähem kogu Euroopas on seesugune ettekujutus sisearhitekti elukutsest laialt levinud, võib tuleneda sellest, et eriala professionaalne profiil on ebamäärane. Euroopas töötab hinnanguliselt ligikaudu 80 000 sisearhitekti1. ECIA ühendab rahvuslike erialaliitude kaudu üle 8000 professionaali, ning ma olen kindel, et kõigil nendel inimestel on palju ühist ning nad teavad täpselt, mida nad teevad. Rohkem kui saja aasta jooksul on Euroopas tegutsenud koolid, kus on olemas akrediteeritud sisearhitektuuri ja/või ruumikujunduse õppekavad. Juba ainult Saksamaal on kümmekond institutsiooni2, kus on võimalik omandada sisearhitekti magistrikraad. ECIA andmebaasis on 2010. aasta seisuga ligikaudu 40 kirjet magistriprogrammide kohta ning ma pakun, et tegelikult on 35 Euroopa riigis kokku üle 200 sellise kooli. Kuidas on võimalik, et antud elukutse igapäevatöö kuvand ühiskonnas on nii segane?
Sisearhitektid väidavad, et neil on teadmised arhitektuurist ja ruumide kasutamisest ning oskused ehitusvaldkonnas töötamiseks. Ma kardan, et nad keskenduvad liialt iseendale ja oma arhitektirollile ning mitte piisavalt oma ühiskondlikule rollile. Lihtne on rääkida oma tegevusvaldkonnast, aga teha seda viisil, mis aitab kuulajal seostada kuuldut oma vajaduste ja soovidega on midagi muud. Sisearhitektidel ei ole selget ühiskondlikku profiili.
1 Elke Kaiser, ECIA/BDIA Euroopa Liidu poolt tunnustatud professionaalsete sisearhitektide andmebaas (2010).
2 Elke Kaiser, ECIA koolide nimekiri (2014).

Algus
Funktsionalism kui rahvusvaheline suund arhitektuuris ja rakenduskunstides tekkis eelmise sajandi 20ndatel aastatel vastureaktsioonina ajaloolistele klassikalistele stiilidele. Selle raames on eristatavad kaks suunda – rahvusvaheliselt orienteeritud ning sotsiaalselt orienteeritud suund. Sotsiaalselt orienteeritud liikumise keskmes oli teoreetiline diskussioon töölisklassile suuremat majapidamisefektiivsust võimaldavatest lahendustest. 1930. aastal Rootsis Stockholmi näitusel esitletud nn Frankfurdi köök (Frankfurter Küche) oli Le corbusier’ modulaarse köögi, Müncheni köögi (Münchener Küche) kui kodus söömise köögi ning Šveitsi köögi (Swiss Kitchen) eelkäija.
Funktsionalism kujundas uued, rahvusvaheliselt aktsepteeritud ilukriteeriumid, mille näiteid võib kohata Itaalias ja prantsusmaal – nt charlotte perriant’i, René Herbst’i ja gio ponti ruumilahendused. Funktsionalism oli liikumine, mis „õpetas inimestele, kuidas kasutada ja sisustada oma maja“. Hollandis asutati 1946. aastal sihtasutus Goed Wonen, mille eesmärgiks oli tõsta üldist teadlikkust ruumikujundusest. Analoogne liikumine tekkis ka Skandinaavias ning Saksamaal; LõunaEuroopas oli liikumise rõhuasetus rohkem esteetikal. Tarbekunsti taust andis viimasele aluse luua sisearhitektuuri kontseptsioon sellisel kujul, nagu meile seda juba pikemat aega on õpetatud – värvikaardid, erinevad materjalid, maketid, kavandid jms.
Ehitus ja viimistlusmaterjalide valiku suurenemine ning kättesaadavuse paranemine muutis vajalikuks teadmised nende omadustest seoses vajadusega tagada lõppkasutajate ohutus ja tervis. Eratellijate asendumine korporatiivsete tellijatega suurendas samuti sisearhitektide erialast vastutust. Säärane areng järgneb sageli tehnoloogilise arenguga kaasnevate (valiku)võimaluste rohkenemisele. Vaadelgem näiteks valgustitega seonduvat. nii kunstliku kui ka loomuliku valguse tagamine oli osa arhitektide ja/ või sisearhitektide tööst. Uute valgusallikate, värviliste valguste, erinevate elektrooniliste lisaseadmete (timmerdamine, valguste segamine) ning päevavalguse kontrollimise ja juhtimise juures on lisaks vaja uusi spetsialiste, kes kõik töötavad sisuliselt arhitektuuri valdkonnas. Valguskunstnikud kasutavad oma teadmisi õige valiku langetamiseks lõputute valikuvõimaluste hulgast, mis moodustavad kõigest ühe osa ruumi arhitektuursest terviklahendusest. Ja neid teadmisi ei kasutata mitte põneva kujundusega valgustite valimiseks, vaid eelkõige ruumikogemuse toetamiseks. Spetsialistide panus seisneb peaasjalikult teadmistes ja kogemustes. Valdkondadevaheline koostöö on väga oluline – nad peaksid üksteisest aru saama ja üksteist motiveerima ning seda juba haridusastmete ühtsustamise tasandil.

Hetkeolukord
Rahvuslike organisatsioonide tekkimine eelmise sajandi 40ndatel ja 50ndatel on osa eriala professionaliseerumisest Euroopas. Spetsialistid tundsid vajadust eristuda samas valdkonnas tegutsevatest ilma vastava erihariduseta tegutsejatest. Eetikakoodeksite koostamine, kõrgetasemelise väljaõppe tagamine ning kokkulepped tellijatega sõlmitavate lepingute sisu osas olid nende peamiseks eesmärgiks.
Minu arvates on hetkel professionaalsete organisatsioonide jaoks kõige olulisemad teemad seotud vastutuse ja ohutusega ning ruumi lõppkasutajate tervise ja heaoluga kui ühiskondlike näitajatega, mis iseloomustavad energia ja materjalide kasutamise tagajärgi. ühiskonna uueks prioriteediks on planeedi eest hoolitsemine, teadvustades ressursside vähenemist ning minimaliseerides jäätmete tekkimist ja raiskamist ning fossiilsete kütuste tarbimist.
Võrreldes hoone konstruktsioonidega on interjööride eluiga palju lühem ning seega on küsimus materjalide kasutamisest ning erinevate detailide taaskasutusest oluline. Keskkonnamõju temaatika tähendab, et sisearhitekt peab arvestama ruumi kujundamisel teisaldatavate konstruktsioonide ning taaskasutatavate materjalidega. Esmase tähtsusega ei ole niivõrd visuaal, kuivõrd selliste lahenduste väljatöötamine, mis oleksid lihtsalt rakendatavad ning integreeritud kasutatavate ehitustehnoloogiatega. Tööde ja tellimuste olemus on täielikult muutunud vaid kümne aastaga. Juhtimisoskus ning teadlikud kliendisuhted on uue reaalsuse ja loomingu omavahelise sobitamise võtmesõnadeks.
Avatud piirid võimaldavad Euroopas vaba turu raames toodete ja teenuste liikumist. See tähendab suuremat komplitseeritust ning suurenenud vajadust määratleda järjest konkreetsemalt spetsialistide positsioon, et tagada tellijale õiget teenust. Arhitektuur on käegakatsutavat ehitatud keskkonda loov valdkond, kus tegutsevad ka sisearhitektid ja sisekujundajad.
Euroopa
Mõningates Euroopa riikides on kehtestatud ametinimetus ning välja töötatud vastav kutsestandard. Vahetevahelt kasutatakse ametliku terminina arhitekti ametinimetust, mis tähendab, et ruumikujunduse valdkonnas tegutsevad professionaalid ei tohi nimetada end sisearhitektideks, vaid peavad kasutama terminit sisekujundaja. Mõnes riigis, nagu näiteks Saksamaal või Hollandis, kus kõik arhitektuuriga seotud valdkonnad on õiguslikult kaetud, on ka sisearhitekti ametinimetus legaalne. Tunnustatud ametinimetuse olemasolu ei tähenda, et professionaalide poolt tehtud tööl on juriidiline kate, see tähendab vaid seda, et on lubatud kasutada sisearhitekti ja kujundaja ametinimetust. Ametinimetuse aluseks on standard, mis eeldab akrediteeritud õppekava läbimist. Õpingute sisu osas ollakse eri riikides sageli eri arvamusel, kuid vahel juhtub nii ka riigisiseselt. ECIA on seadnud endale eesmärgiks jõuda Euroopa piires kokkuleppele õppekavade sisu ja mahu osas. EcIA on algatanud sisearhitektuurialaste õppekavade ja koolide tunnustamise programmi (uuendatud 2013. aastal) ning sätestanud vajalikud nõuded ja eeldused, mis peavad olema ECIA liikmesriikides õppekava läbimiseks täidetud.
Euroopas sätestab kutsestandardi ühistel alustel loodud Euroopa Komisjoni koolitusraamistik (Common Training Network), mis määratleb minimaalsed õppekava läbimiseks vajalikud teadmised, oskused ja omandatava kompetentsi. Kirjeldatud kutsestandard peab olema rakendatud vähemalt kolmandikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Selle saavutamiseks on vajalik koolide ning professionaalide vaheline koostöö. Tudengite jaoks ei pruugi olla kõige olulisem tunnustatud elukutse omandamine, pigem on see oluline koolide jaoks. noorte professionaalide jaoks on oluline, et neil on võimalus tegutseda samadel alustel väljaspool oma elukohta.
Valdkonna põhjaliku arengu eelduseks on kriitilise massi olemasolu. Bakalaureuse ja magistriõppe struktuur ning sisu vajavad uut suunda, mis oleks seotud reaalse praktikaga. Doktoriõppe programmid ning teadustegevus aitavad teadvustada olnut ning välja töötada uusi viise valdkonna positsioneerimiseks ühiskonnas. Lisaks on kõigil koolidel muidugi oma kultuuriline taust ja ajalugu.
Ruumikujunduse praktika majandusliku mõju mõõtmine on samuti tähtis vahend valdkonna positsioneerimiseks Euroopas.
Euroopa statistika instituut NACE on välja töötanud numeratsiooni, millega on omakorda seotud erinevate riikide numeratsioonid. probleem seisneb selles, et riigid tähistavad ja jagavad professionaalseid valdkondi erinevalt. Mõnes riigis on sisearhitektuur klassifitseeritud tootedisaini valdkonda, teises riigis sisustusvaldkonda, jne. Eri rahvuslike süsteemide ühtlustamine ning nende integreerimine Euroopa süsteemi on pikaajaline protsess. Turumajandusele orienteeritud majandusruumis on aga professionaalse tegevuse käibel, kui nii võib öelda, tähtis roll.
Euroopal on ühine ajalooline taust, kuid kultuurilised erinevused on siiski suured. Kui vaadata Itaalia, Hispaania, Saksamaa või põhjamaade interjööride pilte, siis on erinevused ilmsed. EcIA koostas eelmisel aastal ülevaate rahvuslike organisatsioonide liikmete iseloomulikest töödest ning sageli oli töö päritolu silmanähtav. Tänu meediale ja valdavalt visuaalsele kultuurile domineerib küll rahvusvaheline stiil, kuid muutused on tulekul. Erinevate kultuuriliste taustade teadvustamine võib kaasa aidata personaalse stiili väljakujunemisele. Inimeste kasvav huvi enda positsioneerimiseks regionaalses kontekstis, mis väljendub nt kohaliku toidu ja kohalike materjalide eelistamises, võib samamoodi inspireerida ka tudengeid. Seda kõike võib seostada rohkem küll säästva arengu ning jätkusuutliku käitumisega kui rahvusliku eelistusega, kuid disaineritel ning ruumikujundajatel on võimalus sellele huvile reageerida. globaalses maailmas vajame me kõik tugevaid juuri.
Minu aastad ECIA presidendina võimaldasid mul külastada koole kogu Euroopas. Suurbritannias täheldasin, et kõrged õppemaksud panid kooli rohkem vastutama õpilaste hilisema tööhõive osas. Mõnes mõttes on see hea areng, kuid teiselt poolt vajab igasugune õppetöö ja eriti just loomingulise valdkonna haridus teatavat pausi, tagasivaatamist ning endassesüüvimist, ajakadu. oskus lasta end piisavalt vabaks, tegemaks valikuid, mis ei vii mitte kuhugi, aitab kaasa teadlikkuse kasvule. Liigne keskendumine avatud turu tingimustes ühes kohas töötamisele on vastuolus vabadusega.
Taanis paistis silma, et loomingule keskendumine mõjub üliõpilastele inspireerivalt, toites unistust kuulsusest, mis kaasneb disaineriks olemisega. Kuid kui paljud lõpetajatest ei leia avaliku sektori rahastamise vähenemise kontekstis tööd, langeb ka vastavate erialade riiklik tellimus ning rahastamine. Ka valitsused sõltuvad majandusest.
Tulevikus, mil töö teevad ära robotid, vajame me endiselt loovat mõtlemist ning professionaale. on vaja teadmisi, oskusi ja kogemusi, et ühendada kõik vajadused ning tehnilised lahendused turvalisteks, tervislikeks, hästi toimivateks ning mõjuvateks ruumilahendusteks. Spetsialistide hariduses on alati oma osa teooria ja praktika arengul. Baashariduse tasandil on oluline konsistents. Õppetöö ja reaalne praktika on üksteisele vajalikud. Kursusi ei korraldata ilma nõudluseta ning turg ei saa toimida ilma õpetamiseta. Elukutse eristamiseks globaalse disaini kontekstis on vaja selget profiili ja kohta arhitektuuriliste distsipliinide seas.
