Morten Lund

Mälu ja liikumine kui ruumipraktikad

Sissejuhatus

SISEARHITEKTUUR on tärkav uurimisvaldkond, mis seob endaga maineka professionaalse äri ja uudse akadeemilise mõtteviisi. Vähem kui aasta tagasi käsitleti antud teemat kahel erineval sündmusel. 2013. aasta septembris toimus Amsterdamis ülemaailmne sisearhitektuurialane konverents The World Interiors Meeting, kus arutleti laiemalt erialase tegevuse üle. Selle kohtumise järjeks võib pidada 2014. aasta juunis Tallinnas toimunud rahvusvahelist sisearhitektuuri sümpoosioni SISU 2014, mille korraldas Eesti Sisearhitektide Liit.

SISU 2014. aasta konverents kandis pealkirja „Sisearhitektuur – teooriast praktikani“ ning seal arutleti uurimismeetodite üle, mis põhinevad professionaalsetest praktilistest kogemustest saadud teadmistel. Vestluste teemad käsitlesid valdkonna identiteedi määratlemist. Jagati ühiselt seisukohta, et sisearhitektuur on eelkõige inimestest (about people), inimestele (for people) ja koos inimestega (with people).

Minu arvates on väide, et sisearhitektid peaksid rakendama inimkesksemat lähenemisviisi levinud individualistliku lähenemise asemel, liialt üldistav. Mulle kui arhitektile, kelle partneriteks on tootedisainerid ja insenerid, jääb seesugune mõtteviis arusaamatuks. Sisearhitektid on loojad, kes kujundavad meid ümbritseva ruumi. Meie erialase eksistentsi fundamentaalseks tingimuseks on tõik, et kogu inimtegevus toimub ruumis. Selles mõttes tegeleb sisearhitektuur inimliku mõõtmega ning just inimlik mõõde on see, mis seob sisearhitektuuri teiste valdkondadega. Kunstnikud tegelevad pidevalt inimeste ja keskkonna vaheliste suhete uurimisega.

Maalikunstnik Mark Rothko on öelnud: „Kunst ei ole ainult tegutsemise vorm; see on sotsiaalse tegevuse meetod. Kunst on kommunikatsioon ning kui see leiab aset mingis keskkonnas, siis on sellel tagajärjed nii nagu mis tahes muul tegevuselgi.“ Järgnevalt kirjeldan ruumilise keskkonnaga seotud kunstiteoseid, millest igaühel on oma meetod ruumi ja inimeste vahelise suhte uurimiseks. Liikumine (motion) ja mälu (memory) on käesoleva artikli peateemaks.

Mälu, kuup ja Whitney Museum of Art

Ruumiuuringutes mängivad olulist rolli kognitiivse mälu teaduslikud teooriad. Käesolev artikkel toetub Eesti­Kanada päritolu eksperimentaalpsühholoogi Endel Tulvingu töödele. oma 1972. aastal ilmunud raamatus Organization of Memory tutvustab Tulving episoodilise ja semantilise mälu vahelisi erinevusi, käsitledes episoodilist mälu kui võimet teadlikult mäletada minevikus kogetut võrdluses semantilise mäluga kui võimega salvestada mällu kontseptuaalseid tähendusi.

Ruumikujunduse mõttes sisaldab episoodiline mälu sisemisi kujutluspilte varasemalt kogetud ruumidest ning käivitab rea tundeid mingi kindla ruumi mõttelisel taaskülastamisel. Konkreetsed mälupildid ja tunded kogutakse kokku rohkem üldisemas kontseptuaalses semantilise mälu struktuuris. Tulving tuvastab oma mälusüsteemi teooriaga, et aistingud ja tajud on dihhotoomsed – tähendab järjestikuselt kaheks vasturääkivaks mõisteks liigituvad.

Kui Endel Tulving tutvustas 1970ndatel oma teooriat episoodilisest ja semantilisest mälust, siis võeti kasutusele sama ettekujutus mälust ja ruumist ka kunstis. Whitney Museum of American Art new yorgis võõrustas kümnendi jooksul kahte tähtsat näitust, mis kumbki omal viisil käsitles episoodilise ja semantilise mälu suhet.

Whitney Museum of American Art asus Madison Avenue ja Seventy­Fifth Streeti nurgal. Hoone kavandas 1960ndate keskel Marcel Breuer. Tänaseks on muuseum kolinud kesklinna gansevoort Streetile High Line’i lähedal. Eelmine viiekorruseline muuseumihoone on suletud ja seisab tühjalt. Ainult üks viltune fassaadist eenduv aken avab institutsiooni iseloomustava võimsa kujundina fassaadi neljandal korrusel.

Walking on the wall

1971. aastal lavastas koreograaf ja kaasaegse tantsu artist Trisha Brown muuseumi teise korruse näitusesaalis oma tantsuetenduse Walking on the Wall. nimetatud saal on betoonelementidest kassettlae ja puitpõrandaga minimalistlik nelinurkne ruum, kus on ainult kunstlik valgus. 400 m² suurust ruumi ümbritsesid lihtsad valgeks värvitud vaheseinad, mille servades olid avad juurdepääsuks. Ainult üks nurk oli suletud ning see oli etenduse keskpunktiks.

Laest rippuvaid tantsijaid toetasid horisontaalsed tekstiilist rakmed. Etendusel ei olnud lavakujundust, oli vaid tühjade valgete seintega ruum. Tantsijad kõndisid seintel näilise kergusega. Tegemist oli nõudliku lavastusega, mis sai võimalikuks vaid tänu tantsijate erakordsetele oskustele. Kontrast tantsijate loomuliku seintel liikumise ja riputusköite käsitsemise vahel (vältimaks nende segiminemist) oli ilmne.

Ruumi keskele koondunud publik pidi tajuma enda ja tantsijate vahelise asukoha erinevust. pikapeale suutsid külastajad kummatigi tantsijatega samastuda, kogedes vahetut kahemõttelisust, mis hägustas nende taju ruumi ülemisest ja alumisest osast. Etendus esitas väljakutse publiku gravitatsioonitundele ja nende vertikaalse orientatsiooni tajule.

Walking on the Wall

Walking on the Wall

Walking on the Wall

Walking on the Wall

Scrim – Black Rectangle – Natural Light

Kuus aastat hiljem toimus sama hoone neljanda korruse ikoonilise viltuse akna taga hoopis teistsugune sündmus. Kunstnik Robert Irwin paigaldas suurde näitusesaali oma installatsiooni Scrim Veil – Black Rectangle – Natural Light. Saali suurus on 17,5 x 35 meetrit ja seda ümbritsevad identsed betoonist laepaneelid ja valged seinad, täpselt nagu kaks korrust allpool olevas ruumis. Kuid põrandal olid tumedad kiltkiviplaadid ning mis kõige olulisem – ruumi valgustas päevavalgus, mis tuli suurest eenduvast aknast: omadus, mida kajastab ka installatsiooni nimi.

Robert Irwin teostas oma installatsiooni näiliselt väga lihtsalt. pikk mattvalge polüesterkangas – ekraan – kinnitati lakke ja see kulges aknaservast ruumi tagumises otsas läbi ruumi paralleelselt seintega, jagades ruumi kaheks. Ekraani alumisele servale oli kleebitud 10 cm laiune must metallriba, mis hoidis tekstiili sirgena. See must riba asetses keskmisel silmade kõrgusel, tekitades horisontaalse tasapinna. Ekraani otstes, kus must metallriba puutus kokku valgete seintega, kulges kõigile neljale seinale värvitud analoogne must joon tähistamaks horisontaaltasapinda, moodustades niiviisi ruumi ümbritseva musta ristküliku. oli peaaegu võimatu eristada musta metallriba värvitud joonest.

Ekraan oli samaaegselt nii läbipaistev kui matt, sõltuvalt aknast langevast loomulikust valgusest. Installatsioon kasutas ära teatris levinud efekti – tagant valgustatuna on pind läbipaistev, ning läbikumav, kui valgus langeb sellele eestpoolt. Kui näitusesaali siseneti ühest tagumisest nurgast, siis paistis installatsioon diagonaalis. näitusesaal seostus renessansliku perspektiivi ja Vermeeri uuringutega – kui Vermeer mõõtis oma ruumi selle põrandaruudustiku alusel, siis Irwin kalibreeris ruumi tulenevalt ripplae moodulitest.

Ekraani otsas asuv aken, mis oli loomuliku valguse allikaks, muutis polüesterekraani läbipaistvaks. Siiski, vahetult akna kohal, kus valguse intensiivsus oli kõige suurem, näis ekraan olevat kergelt läbipaistmatu. Ruumi sügavusse liikumisel muutis seintelt peegelduv valgus ekraani täiesti läbipaistvaks, nähtavale jäi ainult metallriba, mis tundus hõljuva triibuna, häirides seintele maalitud triipude tajumist. Aknapoolses ruumiotsas olev ekraaniosa oli täiesti läbipaistev ning muutus seda läbipaistmatumaks, mida kaugemale ruumi teise otsa liiguti.

Ainus valgusallikas oli aknast tulev loomulik valgus. päeva jooksul valgus muutus, mõjutades ekraani läbipaistvast läbipaistmatuks. Isegi värvid muutusid päeva jooksul – loojangu aegu oli ruumi valgusel kollakas nüanss; muutusid ka peegeldused plaatpõrandal ning seinte läige. Horisontaalsed mustad hõljuvad jooned panid proovile meie ruumilise taju. Võttis omajagu aega, enne kui oli võimalik silmaga ümbritsevat eristada ning installatsioonist aru saada. Robert Irwin niisiis narritas meie ruumitaju ja uuris, kuidas me iseennast tunnetame.

Scrim Veil - Black Rectangle - Natural Light

Scrim Veil - Black Rectangle - Natural Light

Scrim Veil - Black Rectangle - Natural Light

Scrim Veil - Black Rectangle - Natural Light

Mälu, ruum ja Sprengel Museum of Art

Ebamäärane arusaam semantilise ja episoodilise mälu erinevustest oli olemas ka enne, kui Endel Tulving tutvustas oma teooriat. Kunstnikud on alati olnud erakordselt tundlikud tabamaks seda, mis on intuitiivselt tunnetatav, kuid mitte veel selgelt sõnastatav. Järgnevalt käsitlen seda teemat läbi kahe olulise kunstniku tööde, kes kuuluvad Trisha Browni ja Robert Irwini eelsesse põlvkonda – need on saksa dadaist Kurt Schwitters ja vene konstruktivist El Lissitzky.

Hannoveris asuvas Sprengel Museumis on üks kõige tähtsam Saksa modernistliku kunsti kollektsioon. Madala betoonhoone, mis asub linna keskel Maschsee kaldal, on projekteerinud peter ja Ursula Trint ning Dieter Quast ja see avati 1979. aastal. Eriti silmapaistev on sealne kollektsioon Kurt Schwittersi töödest, kes elas ja töötas samas linnas. Teistest modernistlikest kunstnikest on muuseumil olemas ka El Lissitzky püsikollektsioon. Mõlemad kunstnikud lõid 1920ndatel aastatel silmapaistvaid ruumilisi installatsioone, mis on kunstiajaloos märgilise tähtsusega.

Merzbau

Kurt Schwitters alustas oma Merzbauga 1923. aastal, kujundades järk­järgult ümber oma Waldhausenstrassel olevat korterit, kasutades selleks mitmesuguseid leitud esemeid. Ta jätkas oma projektiga 1937. aastani, mil ta oli sunnitud emigreeruma natslikult Saksamaalt oslosse. Sõna „Merz“ vihjab sõnadele „Kommerz“– kommerts, „Schmerz“– valu, ja „ausmerzen“– kõrvale heitma, ning määratleb Schwittersi suuna kunstnikuna, mis oli lähedalt seotud dadaismiga.

Merzbau meenutas koobast, kus tasased pinnad vaheldusid erinevate sammaste ja skulptuuridega. Schwitters kasutas oma kubistliku struktuuri jaoks puidust tahvleid ja kipsi ning krohvi koos papi, metallitükkide, vana mööbli, igasugu ülejääkide ja sõpradelt saadud asjadega, nagu näiteks Mies van der Rohe pliiats ja Sophie Täuber­Arpi rinnahoidja. Hannah Höchi ja Raoul Hausmanni tööd olid samuti liidetud installatsiooniga. pärast Schwittersi surma lisas tema poeg gerd installatsioonile ka tema surimaski.

Kurt Schwitters väitis: „Kõik, mida kunstnik teeb, on kunst.“ Schwitters teostas oma installatsiooni ilma igasuguse plaanita, improviseerides töö käigus, ehitades seda tükkhaaval ning arvestades parajasti käepärast olevate materjalijääkidega ja asjadega, mida ta tahtis kasutada, ning korteriga, mida ta sel kombel ringi tegi. Installatsioon oli pidevas muutumises, ega saanudki kunagi valmis. Tööprotsess lõppes, kui Schwitters lahkus Hannoverist. 1943. aastal tabas prantsuse õhuväe pommirünnak hoonet ja Merzbau hävines täielikult. Kogu installatsiooni võib tõlgendada kui kunstniku ja teda ümbritseva keskkonna koostoime manifestatsiooni, tema episoodilise mälu materialiseerumist.

Oslos elades alustas Kurt Schwitters Merzbau rekonstrueerimist, kuid oli taas sunnitud põgenema natside okupatsiooni eest Inglismaale enne oma töö lõpetamist. Inglismaal alustas ta uuesti installatsiooni rekonstrueerimisega ning jätkas sellega kuni oma surmani 1948. aastal. 1983. aastal konstrueeris Sprengel Museum täismõõtmelise koopia ühest ruumist kolme 1933. aastast pärineva foto alusel, millel oli jäädvustatud algne Merzbau. Ruum, kus Merzbau rekonstrueeriti, oli 4 x 5 meetrit ning 3,5 meetrit kõrge. Sissepääsu vastas oli suur aken ja väiksem aken jäi sissepääsust vasakule.

MerzbauMerzbau

Merzbau

Merzbau

Proun Raum

Lissitzky kombineeris oma mitmekülgses kunstiloomingus erinevaid valdkondi, kasutades maale, skulptuure, arhitektuuri, tootedisaini, graafilist disaini, fotograafiat, animatsiooni ja kirjutamist. Lissitzky kuulus supermatistlikku liikumisse, mida juhtis Kazimir Malevich. Ta mõjutas nii Saksamaal asuvat Bauhausi kooli kui ka nõukogude Liidu konstruktivismi liikumist.

Lissitzky töötas välja oma supermatistliku suuna abstraktsete geomeetriliste maalide seeriaga, mida ta ise nimetas „Proun“. Sõna tähendus võib peituda vastasseisus projekt utverždenija novogo’le ehk loomisele uue kinnituseks. El Lissitzky tõlgendas Prouni kui kohta, kus maal muutub arhitektuuriks.

1926. aasta juunis kavandas Lissitzky kaks Prouni ruumi. Esimene nendest oli Room for Constructivist Art Dresdeni kunstinäitusele 1926 ja teine oli Abstract Cabinet Hannoveri provinzialmuseumile järgmisel aastal. Abstract Cabinet kujundati nii, et see mahtus muuseumi ruumidesse ning see oli ligikaudu 4 meetrit lai, 6 meetrit sügav ning 3 meetrit kõrge.

Abstract Cabinet oli osa Hannoveri muuseumi püsikollektsioonist, kuni natsid muuseumi sulgesid ja viimaks 1937. aastal hävitasid. osa muuseumi kogu teostest säilitati valikuliselt ning eksponeeriti hiljem kurikuulsal näitusel Exhibition of Degenerate Art. 1968. aastal rekonstrueeriti Abstract Cabinet ning peale Sprengel Museumi avamist 1979 on selle koopia püsiekspositsiooni osa.

El Lissitzky kavandas Abstract Cabineti tervikuna, arvestades Hannoveri provinzialmuseumi olemasoleva näituseruumi mõõtmetega. oma mõtted andis ta edasi arhitektuursete aksonomeetriliste joonistega, mis sisaldasid ruumi kõiki elemente. Tegelikult tuleks Proun Raumi mõista kui semantilist mälestust aksonomeetrilisest representatsioonist, millest on loodud reaalne interjöör.

Abstract Cabinet oli valgustatud läbi ruumi vastasseinas oleva akna ning läbi ülal oleva läbikumava ekraani, kutsumaks vaatajat ruumi sisenema. Valgustatud lagi tagas ühtlaselt jaotuva valguse. Seega vastupidiselt traditsioonilistele kunstimuuseumide kohtvalgustitele ei esinenud El Lissitzky ruumis pilte ümbritsevaid varje.

Ruumi täitsid seadmed, mis stimuleerisid külastajate ja ruumis olevate kunstiteoste omavahelist suhtlemist. Seinu kattis vertikaalsete lamellide süsteem, kus lamellide üks külg oli värvitud mustaks ning teine halliks. Just nagu vanades triscenorama1 piltides, kus samasse raami on kombineeritud kolm erinevat pilti. Seega olid lamellid kas mustad või hallid, sõltuvalt külastaja vaatepunktist. Lükandpaneelide süsteem võimaldas külastajatel seintel rippuvaid maale soovi korral kinni katta. Lisaks oli ruumis kaks pöörlevat raamaturiiulit, kummalgi neli külge, mahutades seega rohkem trükiseid piiratud näituseruumi arvelt ning eeldades külastajatelt riiulite ringipööramist. nendest vasakul asus väike pöörlev metallplaat Moholy­nagyi peegelskulptuuriga.

Hannoveri Abstract Cabinet sisaldas maale ja väikesi skulptuure sellistelt tuntud kunstnikelt nagu picasso, piet Mondrian, Fernand Léger, László Moholy­nagy, Alexander Archipenko, Kurt Schwitters jt.

1 Triscenorama-­piltide näol on tegemist maalidega, mis olid maalitud kolmetahulistele lamellidele ning andsid võimaluse eksponeerida kolme erinevat pilti ühes raamis. Esimene pilt maaliti lamellide vasakule küljele, teine pilt lamellide paremale küljele ning kolmas pilt lamellide lamedatele esiservadele. Vaadates pilti otse eest, näeme kolmandat pilti. Vaadates pilti paremalt poolt, näeme teist pilti, ning vaadates pilti vasakult poolt, näeme esimest pilti.

Proun Raum

Proun Raum

Proun Raum

Proun Raum

Ruumialased uurimistööd

Need new yorgis ja Hannoveris eksponeeritud ruumiinstallatsioonid demonstreerivad selgelt, kuidas kunstnikud manipuleerivad ruumiga ja mõjutavad seda, kuidas me ruumi tajume ja sellega suhestume.

Ma ei ole kunagi näinud Trisha Browni tantsu­-performance’it Walking on the Wall ega Robert Irwini installatsiooni Scrim Veil – Black Rectangle – Natural Light, kuid mõlemad installatsioonid on filmitud ning kättesaadavad Whitney Museum of American Art kodulehel. (Failide asukoha lingid on toodud käesoleva arikli lõpus allikate loetelus.) Aga ühel pikal pärastlõunal viis aastat tagasi oli mul au kogeda Merzbau ja Proun Raumi rekonstrueeritud installatsioone Sprengel Museumis.

Situatsionismi teoreetik Guy Debord on sõnastanud dérive ­mõiste: Dérive’i käigus katkestavad üks või mitu inimest teatud aja jooksul oma suhtlemise, töö või muud tavalised tegevused ning lasevad end juhtida ümbritsevast keskkonnast ning asetleidvatest kohtumistest. Just sel viisil teostasin ma Whitney Museumis dérive’i nende kahe ruumiga, järgnedes oma impulssidele ning lastes end juhtida uudishimul. Mertzbaus lähenesin valgusele, nautisin erinevaid kujundeid, piilusin tühimikesse, mis algselt sisaldasid Schwittersi sõpradele kuulunud esemeid, surusin end läbi kitsaste avade ja ronisin nurgas olevale järsule trepile. Proun Raumis liikusin samuti valguse poole, uurisin eksponeeritud kunstiteoseid, jälgisin seintel olevatest lamellidest möödudes nende näilist liikumist, liigutasin külgpaneele, pöörasin raamaturiiuleid ja nautisin pöörlevat peegelskulptuuri. Dokumenteerisin kogu dérive’i, filmides oma liikumist. Et anda edasi liikumist artikli piiratud formaadis, pidin tükeldama neljas filmis edastatud liikumise üksikuteks reastatud kaadriteks, mis ma sain ekraanitõmmistena arvuti ekraanilt.

Neli uurimust ruumist, mida käsitletakse käesolevas artiklis, illustreerivad võimalusi, kuidas sisearhitektuur võib kaasata mälu ja liikumise kui ruumilised praktikad läbi ruumilise kunsti ning 1:1 eksperimentide. Sisearhitektuuri valdkonna uurimistööd lähtuvad seesugustest vabalt kättesaadavatest kirjeldustest ning on interdistsiplinaarsete ruumikäsitluste aluseks.

Allikad

Elger, Dietmar & Fischer, Joachim, ed. El Lissitzky: “Proun 30t” von 1920 (Hannover: Sprengel Museum, 2000).

Gamard, Elizabeth Burns. Kurt Schwitters’ Merzbau: The Cathedral of Erotic Misery (New York: Princeton Architectural Press, 2000).

Tulving, Endel. „Episodic and semantic memory“, Organization of Memory, ed. E. Tulving and W. Donaldson (new york: Academic press Inc, 1972), 382­-402.

Irwin, Robert. Scrim veil – Black rectangle – Natural light, 1977, Whitney Museum of American Art, New York. https://whitney.org/Exhibitions/RobertIrwin

Early works by Trisha Brown: performed by The Trisha Brown Dance Company, Trisha Brown Performances. https://whitney.org/Events/EarlyWorks†

Proun Raum