Ad Kil & Ro Koster
Suurenda oma positiivset ökoloogilist jalajälge
Sissejuhatus
JÄTKUSUUTLIKKUS ja võimalus oma tööst rõõmu tunda on mõned märksõnad, mis meie tööd iseloomustavad, kuid traditsioonilise jätkusuutlikkuse kontseptsioon ei rahulda meid lõplikult. Traditsioonilise jätkusuutlikkuse all peetakse enamasti silmas oma ökoloogilise jalajälje vähendamist – kasutagem vähem energiat ja koormakem vähem ökosüsteemi. üldiselt on nii, et mida vähem sa tarbid ja toodad ning mida vähem sa „oled kohal“, seda parem planeedile. See on see, mida me nimetaksime „vähem paha olemiseks“.
Aga me ei usu sellistesse lahendustesse. Loodus ise ei toimi sedasi. Vaadakem kasvõi kirsipuud. Kirsipuu ei püüa mingil moel vähendada oma mõju ümbritsevale keskkonnale. Vastupidi ta püüab seda hoopis suurendada! Toota nii palju õisi kui võimalik, kasvatada tuhandeid kirsse igal aastal, kuigi tema enda püsimajäämiseks oleks vaja vaid ühtainust seemet. paljud inimesed, loomad, seened ning putukad naudivad ja tarbivad puude „toodangut“ – toitu, varju, hapnikku, jne. See on see, mida me nimetaksime „hea olemiseks“. puu suurendab oma ökoloogilist jalajälge ning seda tehes ta vaid hoiab end elus ja on samas osa kogu ökosüsteemist.
Me püüdleme oma loominguga samas suunas! Tahame teha häid asju, selle asemel et olla pelgalt vähem halvad. Selle saavutamiseks käsitleme disaini ökosüsteemi osana ja proovime muuta ökosüsteemi jalajälje nii suureks ja viljakaks kui võimalik.
Jätkusuutlikusest
Klassikaline jätkusuutlikkus keskendub ainult oma tegevuse mõju vähendamisele. Mitte ainult kogu planeedi mõttes, aga ka meie otsese ümbritseva keskkonna mõttes. Sellise mõtteviisi kreedoks on „taaskasutus, kokkuhoid ja (ümber)töötlemine“. olgu pealegi, sellest piisab alguses küll, aga mille alguses? oma tegevuse tagajärgede mõju vähendamise alguses. Meie ökoloogiline, sotsiaalne ja majanduslik mõju meid vahetult ümbritsevale keskkonnale – oma perekonnale, sõpradele, aiale, majale, kodule, naabruskonnale. Aga samuti meie tegevuse mõju laiemas ulatuses – vähendades oma tegevusega kaasnevat mõju linnale, riigile, kogu maailmale. oma tegevuse tagajärgede vähendamiseks tuleb muuta iseend nii väikeseks kui võimalik ning minimeerida oma tegevuste hulka nii palju kui võimalik, et vältida keskkonna koormamist.
Miks see kõik ei kõla meie tegelike soovidena? Las ma selgitan. Vähendamine eeldab, et meie tegevuse mõju ja selle tagajärjed on negatiivsed. Et meie mõju on halb ning kõik asjad, mida me oma keskkonnale lisame, on kahjulikud ning mõjutavad keskkonda negatiivselt. See ei tõsta eriti meie enesekindlust, ega? Seega klassikaline jätkusuutlikkus eeldab vaikimisi, et me oleme keskkonnale ning planeedile kahjulik liik ja oma tegevuse piiramisega saaksime planeeti päästa. Tegemist ei ole mitte ainult väga masendava mõttega, vaid see ei ole ka kuigi tark mõte, sest see eeldab, et kui olla vähem halb, siis juhtub midagi head. Järelikult peab eksisteerima mõistlikum lahendus.


Loodusest
Mõelgem, kuidas looduses asjad käivad. Kas looduses püüavad liigid vähendada oma mõju ümbritsevale keskkonnale? Kas nad püüavad vähendada oma ökoloogilist jalajälge? Muidugi mitte! Tegelikult ei toimu looduses midagi sellist. Kas te olete kuulnud kunagi puust või putukast, kellel oleks liiga suur (negatiivne) ökoloogiline jalajälg? Kas me kunagi leiaksime, et meie planeedil on liiga palju tammesid (või sipelgaid, baktereid, elevante) ning see on keskkonnale liiga kahjulik. Me ei tee seda kunagi ning selleks on oma põhjus. Vaadakem näiteks tammepuud. Tamm hoolitseb enda eest igati. Ta kasvab nii kõrgeks kui võimalik, hõivates nii palju ruumi kui võimalik, tarbides nii palju päikeseenergiat, vett ja toitaineid kui võimalik ning suunates selle oma kasvamisse, sirutades oksad nii kaugele kui võimalik. Ja selle protsessi käigus teeb tamm ka koostööd lehetäidega, kes söövad tema lehti, ning mükoriisaga, mille abil ta saab kätte toitained mullast. Ja ta „toodab“ ca 100 000 tõru aastas, mida metssead, pasknäärid, oravad ja veel mitmed teisedki loomad söövad. Samal ajal on tamm koduks ka lindudele ja putukatele, rikastab mulda oma lehtedega jne. Kokkuvõttes „hoolitseb“ üks täiskasvanud tamm ligikaudu 1300 teise liigi eest ning muuhulgas puhastab see protsess õhku ja vett, pakub varjulist keskkonda ning toodab hapnikku.
Seega hoolitseb tamm enese eest hästi, aga samas tagab hea keskkonna ka teistele. Tegelikult on tamm lisaväärtuseks oma ökosüsteemile ning mõjutab seda nii suures ulatuses kui vähegi võimalik.



Positiivsest ökoloogilisest jalajäljest
Tamme näide on hea näide tõelisest jätkusuutlikkusest. Jätkusuutlikkus annab süsteemile (lisa)väärtuse, sellel on positiivsed tagajärjed nii iseendale kui ka teistele. Vastandudes negatiivsele mõjule, millest oli eelnevalt juttu, on tamme mõju ümbritsevale keskkonnale positiivne. ning mida suurem on tema positiivne mõju, seda parem on see keskkonnale see ongi ökoloogiline jalajälg. Inimestena ei ole meil mitte ainult üksainus ökoloogiline jalajälg, vaid neid on mitmeid. Meil on kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike tegevustega seotud ökoloogilised jalajäljed. Mis juhtuks, kui me saaksime kõiki neid jalajälgi suurendada, olenevalt situatsioonist? Kas see poleks mitte suurepärane?
Hetkel valitseb meil arusaam, et inimkond ei ole selleks võimeline. Et me oleme ökosüsteemidest liialt eemaldunud, et meie ainus eesmärk on majanduslik kasum, ja kuigi positiivsed ökoloogilised jalajäljed on ju iseenesest head, on nende saavutamine liiga keeruline. ühiskonnana puudub meil usk selle võimalikkusesse. Kuid meie usume, et tegelikult on see üsna lihtne, väärtuslik ning potentsiaalselt ka kasumlik.


Disainist, toodetest, ja ökosüsteemidest
Ma peaaegu kuulen teid küsimas: „Hea küll, see kõik kõlab päris hästi, aga kuidas seda tegelikult saavutada?” Esmalt tuleb arvestada, et arhitektidena me käsitleme seda disainiprobleemina, kuigi seda võiks käsitleda ka sotsioloogilise või poliitilise küsimusena, aga siis ei oleks see enam meie pädevuses. Veelgi enam, me usume, et justnimelt disain võib olla muutuste võtmeks. Buckminster Fuller on öelnud: „parim viis tuleviku ennustamiseks on selle kujundamine.” Maailma muutmine läbi disaini on väljakutse. See ei tähenda niivõrd erinevaid lahendusi, kuivõrd erinevaid lähenemisviise. Seega tuleb meil muuta nii oma lahendusi kui ka nendeni jõudmise viise. Kohe selgitan. Meid on õpetatud ning me oleme harjunud looma igasuguseid tooteid – sildu, maju, interjööre, näitusi. Meile antakse maja lähteülesanne ja me projekteerime selle alusel hoone. See on muidugi see, mida soovib tellija ning samuti ka see, mille ta lõpuks saab, kuid see, millele me peaksime tähelepanu pöörama, on fakt, et objekt või toode, mida me kavandame, on osa suuremast süsteemist. on plaan, energiavoog, sotsiaalne keskkond, veesüsteemid, lokaalne bioloogiline mitmekesisus jne. Kui me tõepoolest tahame, et meie loodu annaks olemasolevale keskkonnale lisandväärtuse, siis me ei peaks mitte ainult seda süsteemi tundma, vaid meie töö tulemus peaks ka sellesse süsteemi sobima. Sobitades oma loomingu ümbritsevaga, saame defineerida selle rolli süsteemis ning selle poolt loodavad lisandväärtused ja kasulikkuse süsteemile. niisugune lähenemine muudab loomise perspektiivi. Kliendile kavandatav toode või objekt on tulemus, mis on seda ümbritsevale keskkonnale lisandväärtuse tootmise uuringute tulemus. Enne kui saab asuda tegelema toote või objekti loomisega, tuleb defineerida seda ümbritsev süsteem. See on tegelikult hoopis teistsugune lähenemine. Me oleme arhitektid või sisearhitektid või tootedisainerid ning me ei valda kogu vajaminevat teavet. Seetõttu tuleb moodustada meeskonnad ökoloogide, turundajate, sotsiaaltöö tajate, bioloogide või prügikorraldajatega, olenevalt projekteerimise lähteülesandest, soovitavast tulemusest ning väärtustest, mida soovime keskkonnale lisada.

Evolutsioonist ja kasvust
Ja see on alles esimene samm. Kui me vaatleme mis tahes süsteemi, siis see pole kunagi staatiline. Igasugune süsteem on alati teatavas dünaamilises tasakaalus. Kui üks aspekt süsteemis muutub, siis peab ülejäänud süsteem selle muutusega kohanema. ning see on teine asi, millega meil disaineritena tuleb arvestada. Me oleme õpppinud looma staatilisi objekte. Me projekteerime maja ja keegi investeerib sellesse hulgaliselt aega ning raha, püüdes hoida seda muutumatuna järgneva 50 või isegi 100 aasta jooksul. Kuid kuna maja on osa ökosüsteemist, peaksime me teadma, et nii need asjad ei käi. Süsteemid muutuvad kogu aeg ja üheks väljakutseks meile kui arhitektidele on oskus arvestada selliste muudatustega juba projekti staadiumis. Võimaldada kasvamist, arenemist, kokkutõmbumist, funktsioonide muutust jne.
Väljundist
Reaalses jätkusuutlikus maailmas on disainil võtmeroll ning arhitektid, sisearhitektid ja tootedisainerid vajavad uut lähenemisviisi. Me peame liikuma toodetelt süsteemidele ja objektidelt keskkonnale ning arvestama projekteerimisel edasiste võimalike muutustega. Seda on lihtsam öelda kui teha, kuid me liigume selles suunas ning see on hea tunne, kuigi tuleb ausalt tunnistada, et meil on veel palju õppida. Süsteemide ning muutuste võtmes mõtlemine ja projekteerimine on hea, kuid sellest ei piisa, sest see on kõigest üks osa projekteerimisest. Disaineritena me tahame rohkemat kui lihtsalt rakendada tehnilisi lahendusi või selgitada ja väljendada süsteemi toimimist. Eelkõige oleme me inimesed ja enamik meist soovib väljendada armastust, tundeid, pahameelt, ilu ning palju muud. positiivse mõju süsteemi juures on tore, et me saame siia lisada enda inimlikke väljendusi. See võib võtta vastu ja kohandada meie tundeid, väljendusi ja armastust ilma süsteemi häirimata. on pööraselt põnev, kui kaks nii erinevat lähenemisviisi toimivad koos. nii näiteks sündis Lettenhofi puhul Belgias, kuhu me kavandasime aja jooksul laieneva maastiku, mis on tegelikult surnuaed, aga toimib samas ka pargi ning puhkealana. Me tuginesime loomuliku kasvu printsiibile, arvestades sealsete elanike kultuurilise vajadusega saada maetud oma küla kõrvale. parki istutati viljapuud, mis muutsid maastiku palju ilusamaks ning moodustasid omamoodi maastikulisi „ruume“, pargi lähedusse rajati väikesed kabelid. See on ruum, kus kaovad piirid looduse ja inimese sekkumise vahel. Kui nii juhtub, on võimalik kogeda, mida tähendab positiivne ökoloogiline jalajälg.

Kokkuvõte
Käesolev tekst (või ka manifest, kui soovite) sisaldab mõningaid teoreetilisi järeldusi, milleni me oleme oma töös aastate jooksul jõudnud ning see on endiselt täiendamisel. Me leiame, et uute kogemuste ja lahenduste kasutamine nõuab head vaistu ning pidevaid muutusi projekteerimismeetodites. Meetodid ja töövõtted arenevad samamoodi nagu lahendusedki. praeguseks võime nentida, et kui me oleme suutelised kuulama oma ajas aktuaalseid küsimusi ning paigutama neid suuremasse taustsüsteemi, kui me oleme võimelised võtma projekteerijatena vastutuse tuleviku ees, kui me suudame näha hetkevajadusi laiema süsteemi taustal ning suunata neid positiivsele tegevusele ilma enese vajadusi ignoreerimata, kui me suudame tõepoolest taas täita oma rolli ökosüsteemis ning lisada väärtusi keskkonnale, siis jah – me oleme suutelised end ümbritsevat keskkonda positiivselt mõjutama.