Tom Callebaut
Spirituaalne ruum vaimsuse otsingutes
Muutuv ühiskond
Kirikuskäijate arvu vähenemine ja mahajäetud kloostrid on väljakutseks paljudele Flandria poliitikutele.1 Samal ajal on täheldatav kasvav vajadus uuteks spirituaalseteks lähenemisteks. Sekularisatsioon on paljuski pigem sotsiaalsete muutuste kui hääbumise tulemus.2 Erinevatele võimalustele on pööratud vähe tähelepanu ning see on toimunud muutusi võimendanud.
1 Judith De Waele, From secularization to disclosure
(Free University of Brussels, 20132014), 11.
2 Patrick Loobuyck, The secular society,
Kohalik identiteet
Meil on praegu spirituaalses mõttes väga huvitav aeg, mil korraga elavad koos eri põlvkonnad: usklikud 80aastased, kõhklevad 60aastased, tüdinud 40aastased ja üllatunud 20aastased. Meid ümbritsev sotsiaalne keskkond on segu paljudest (usunditest ja) kultuuridest. Selline mitmekesisus soodustab erisuguseid kohalikke algatusi.
Kivi jões
Brügge püha Magdaleena Kiriku rekonstrueerimine YOT-projekti raames (Yot-project in de Helige Magdalenakerk, Brugge) 2002. aastal oli esimene omalaadne projekt Flandrias (autorid: Tom Callebaut ja Stefaan Onraet). YOT-projekti3 näol oli tegemist inimliku, ruumilise ja vaimse eksperimendiga, mis avas kiriku rohkematele võimalikele kasutajagruppidele ning tegevustele. See andis tõuke meie tulevase religioosse pärandi moodustamisele ja vaimse vabaduse otsingutele. ühtlasi on YOT ka näidisprojekt. Alates YOT projektist on Tom Callebaut olnud seotud üle kolmekümne spirituaalseid ruume käsitleva uurimus ja kujundusprojektiga.
3 Gerard Rik, Madeleine, Madeleine (Halewijn, 2002).
Triloog inimese, ruumi ja spirituaalsuse vahel
„tcct” büroo projektid lähenevad spirituaalsete ruumide transformatsioonile alati laiemalt, võttes aluseks sotsiaalsed ja lokaalsed muutused ning eripärad. Klient (tellija, kasutajad) on alati oodatud osalema kogu ühiskonda, ruumi ning spirituaalsust käsitlevas muutuste protsessis.4 Tulemused vastavad rohkem erinevatele ootustele, kui need kolm osapoolt toetavad üksteist, selle asemel et – mis enamasti kipub juhtuma – kogu protsessi pidurdada.
4 Sofie Verscheure and Tom callebaut, A future for churches, a monastery in the city (yotb vzw, 2012).
Üllatav pööre
Kümme aastat tagasi olid paljud veendunud, et spirituaalsus ja vaimsed huvid on taandumas ning hääbuvad lõpuks üldse.
Praegune kahekümneaastaste põlvkond ei pruugi olla teadlik Flandria sajandivanustest religioossetest traditsioonidest, kuid nad on üllatavalt avatud ning lisaks huvitatud ka enda spirituaalsusest. Alguses oli „tcct” ülesandeks pigem taaselustada olemasolevat religioosset pärandit: ümber organiseerida, genereerida lisaväärtusi (ja eesmärke), ümber jaotada, tagada laienemine. Täna tegeleb „tcct” ka uute pühakodade kavandamisega, mille järele on tekkinud kasvav nõudlus.5
5 Judith De Waele, “Keep the church in the middle” Retko Verso, December 2014 – January 2015: 4649.
Küsimused ja vastused
Käesolev artikkel tutvustab disaini arengut viimase 12 aasta jooksul ning ruumiliste lahenduste mitmekesistumist. Iga projekt on välja töötatud täiesti erinevatel alustel ja erinevas kontekstis: erinev eesmärk, erinev lähteülesanne, erinevad finantsilised vahendid, erinev meeskond, erinev geograafiline asukoht, erinev sotsiaalne võrgustik, erinev ajalooline tähendus igal projektil on oma lugu ja väärtus. Ettekande stend on jagatud rõhtsalt kaheks, kus ülevalpool joont on toodud projektid, mis käsitlevad olemasolevat religioosset pärandit, ning allpool joont on projektid, mis on loodud täiesti uues kontekstis. Liikudes vasakult paremale on projektid reastatud kronoloogilises järjekorras. Mida põhjalikum on projekti esitlus, seda kaalukam on selle osa uurimistöös. Hallist ekraanist allpool olevaid projekte pole teostatud.
Projektid on arenenud religioossetest spirituaalsemateks, luues veelgi heldemaid ruume, vastuste ruumidest otsingute ruumideks, vastandumiselt ja eristumiselt rohkem integreeritud ja avatud ruumideks.
Loomingul põhinev teaduslik uurimistöö
2013. aastal alustas Tom callebaut doktoritöö „Spirituaalne ruum vaimsuse otsingutes” (Sacred space as connecting medium for people in search of their spirituality) kirjutamist Leuveni ülikoolis (University of Leuven, juhendajad Johan Verbeke ja Joris Geldhof). Huvi (tuleviku) uute spirituaalsete ruumide vastu pani aluse tema uurimusele ja loomingule. Antud uurimuses vaadeldakse arhitektuuri kui vahendit pakkumaks inimestele võimalust luua oma spirituaalne nägemus ja kogemus. Töös hinnatakse ruumikujundamise protsessi käigus saadud kogemuste ja mõistmise vahelist seost ning käsitletakse põhjalikult nii tööprotsessi (uue spirituaalse ruumi teostus) kui ka projekti (millised on selle uue spirituaalse ruumi omadused).
Sisearhiktektuur kui vahend avastamiseks
Spirituaalse ruumi tellija omab harva kindlat nägemust – ta tunneb vajadust teistsuguse ruumi järele, aga mida teha, kes seda külastaksid, kui kaua kogu protsess aega võtaks – seda on sageli raske hinnata. Sellepärast rakendabki „tcct” enda väljatöötatud uurimismeetodeid
projekteerimisprotsessi alguses.
Kõikvõimalike huvigruppide esindajad kutsutakse kokku ühe laua taha, et koostada uus valdkondadevaheline nägemus. Töö käigus kaalutakse igasuguseid võimatuid ja võimalikke lahendusi, et käsitleda spetsiifilist lähteülesannet erinevatest vaatenurkadest. Tellijal tekib lõpuks oma nägemus ning ta on võimeline sõnastama oma visiooni ja lähteülesande väljendamaks oma ootusi ruumi loomisel. Selle protsessi jooksul arvestatakse kõigi võimalike arengutega (ruuminimeneruumspirituaalsus). Terav probleem ning selle selge esitlus on aluseks heale projektile.
Sisearhitektuur kui vahend arenguks
Eespool kirjeldatud uuring lõpeb konkreetse ja kõigile vastuvõetava visiooniga, tugeva meeskonna moodustamisega ning mitmesuguste arhitektuuriliste küsimuste püstitamisega. Sellest hetkest alates keskendub „tcct” lähteülesande ruumilistele aspektidele. Enamasti oleme selleks hetkeks välja töötanud ka oma ruuminägemuse. Spirituaalne ruum on muutunud vastuste ruumist küsimuste küsimise ruumiks.6 See on koht, kus inimestele antakse võimalus arendada individuaalselt või kollektiivselt oma spirituaalset identiteeti. Spirituaalse ruumi loomisel kasutatakse üldjoontes samu arhitektuurseid vahendeid, mis on kättesaadavad mis tahes funktsiooniga ruumi loomisel – valgus, proportsioonid, materjalid, aeg – neile lihtsalt lähenetakse pisut teisiti. Eesmärgi ja mugavuse ning funktsiooni ja tähenduse vaheline sünergia on olulisem. Mugavustunne on see, mis pakub kasutajale rahu ja turvalisust ning mis on vajalik hapruse ja autentsuse loomiseks. Muutused hoiavad kasutaja erksana ja teotahtelisena. Ruum esitab kasutajale väljakutseid või tuletab talle meelde, mis on oluline.7 Mugavuse ja eesmärgi vaheline kombinatsioon pakub mitut erinevat võimalust ruumi interpreteerimiseks.8 Kiiresti muutuva ühiskonna nõudlusest tulenevalt peavad meie ruumilised lahendused olema ajutised ja kergesti kohandatavad. nii tekib võimalus märkimisväärsetele ja julgetele sekkumistele.
Spirituaalne ruum kui eraldiseisev, suletud ning paljude kontrastidega ruum, mida on võimalik külastada igal ajal, on rohkem, kui me tänapäeval vajame. Lisaks on vaja luua püsiv spirituaalne kontekst, mis hõlmaks hoonet ümbritsevat ala ning mida oleks võimalik külastada igal ajal, kui on kogetud midagi, mis on väljaspool tavapärase mõistmise ja taju piire. pärast mitmeid intervjuusid munkade ja nunnadega oleme jõudnud äratundmisele, et ilu peitub nii igapäevases elus kui ka elu salapärasuses – ja see ongi elu ime!
6 Alain de Botton, Religion for atheist (Atlas, 2011), 241269.
7 Sylvain De Bleeckere and Roel De Ridder, The open church (pelckmans, 2014), 81.
8 T. coomans, H. De Dijn ja De Maeyer, ed. Loci sacri, understanding sacred places (Leuven University press, 2012), 50.