Suzie Attiwill

Praktiline Filosoofia

Sissejuhatus

SISU konverentsi teema „Sisearhitektuur – teooriast praktikani“ inspireeris minu ettekannet teemal „Interjöör ja praktiline filosoofia“, sest see teema haakus minu kui praktiku, kui teoreetiku ning samuti minu doktoritöö uurimusega. Ruumikujunduse ja sisearhitektuuri valdkondade arenguga seotud teemad on globaalselt aktuaalsed, mis teeb antud teemapüstituse oluliseks ning vajalikuks mitte ainult Eesti kontekstis, vaid ka rahvusvaheliselt. Käesolev kirjutis on eelkõige võimalus täpsustada mõningaid minu poolt konverentsil esitatud ideid ning samuti ka võimalus arutleda konverentsil käsitletud teemasid.

Artikli esimeses osas vaatlen mõningaid näiteid sisearhitektuuri ja ruumikujunduse valdkonna teooria ja praktika arengust.1 Järgnevalt toon välja nendel arengutel põhinevad järeldused ning nende seose sisearhitekti ja disaineri elukutsetega. Kasutan sõnu „valdkond” ja „elukutse” tähistamaks erinevusi, mis ei pruugi olla kuigi suured, kuid mis on minu hinnangul siiski vajalikud. Sõna „valdkond” kasutatakse eelkõige kontekstis, mis arvestab nii elukutse praktilise kui ka akadeemilise poolega ning termin „elukutse” viitab pigem praktiseerivatele spetsialistidele.2 Artikli teises pooles kirjeldan praktilistel töödel põhineva doktoriõppe potentsiaali, mis seob teooria (ehk filosoofia) praktikaga, kujundades nendevahelisi suhteid, ja liidab eriala spetsialistide igapäevase tegevuse valdkonna teadustegevusega. Seeläbi on tagatud ka sisearhitektuuri erialale võimalus lokaalsete ja globaalsete probleemide eristamiseks.

Sisearhitektuuri ja ruumikujunduse valdkond käsitleb inimeste ja keskkonna vahelisi suhteid ning aitab kaasa kaasaegsete sotsiaalsete, mentaalsete ja keskkondlike tingimuste loomisele. globaliseerumine, ulatuslik rahvastiku ränne, tihe linnaruum ja kaasaegsed tehnoloogiad on muutnud inimeste ruumi­ ja kohataju, kuuluvustunnet ning eluviise. Uued käsitused elamiskõlblikkusest ning inimeste ja keskkonna vahelistest suhetest on vajalikud.

Minu hinnangul on vajalik teooria ja teadmiste koostoimimine teistsugusel moel kui seda senini valdkonnasiseselt on käsitletud. Selleks kasutan prantsuse filosoofi gilles Deleuze´i – kelle teosed on oluliselt mõjutanud minu arusaama ruumikujunduse distsipliinidest – käest laenatud terminit „praktiline filosoofia“.3 praktiline filosoofia tegeleb eelkõige küsimusega „kuidas?“ – tegevuse mõju ja tagajärgede uurimisega ning eristab need selgelt küsimusele „mis?“ vastuse otsimisest. See on mõtlemine läbi tegutsemise – filosoofiline käsitlus sellest, mida me teeme, mitte sellest, mis on olemas. Filosoof Michel Foucault´ga vesteldes kirjeldas Deleuze teooriat kui vajalikku töövahendite kogu,4 viidates teooria ja praktika vaheliste suhete pidevale muutumisele.

Milles seisneb kirjeldatud lähenemise uudsus? Ruumikujundus on valdkond, mis on meie igapäevaeluga – elamise ja elukohaga – tihedalt seotud ning sellest tulenevalt on muutused ja variatsioonid olulised ning paigalseis tähendab sisuliselt lõppu. Universaalsete lahenduste leidmise asemel toetatakse protsesse, kus iga situatsiooni käsitletakse uuena.

Samuti pööratakse tähelepanu valdkonnasisestele käsitlustele ning sellele, kuidas leida uusi vaatenurki. Tihti täheldatakse, et erialal ei ole kindlat teoreetilist tausta, seda eriti praktilises kontekstis, mille määratlevad eelkõige ärihuvidest lähtuvad eelarved ja tähtajad. praktikas kasutatavatel ruumi ja subjektiivsuse kontseptsioonidel on sageli tugev teoreetiline ja filosoofiline tähendus, mis aitab maailma tõlgendada ja seega määrab ka tegutsemisviisid, kuid mida võetakse iseenesestmõistetavana, seadmata selle olemust küsimuse alla. Ja seda mitte sellepärast, et põhjendused oleksid kõrvale jäetud, vaid pigem tajutakse nende olulisust ning peetakse vajalikuks nendest teadlik olemist, avamaks neid uutele ideedele ning seeläbi ka uutele praktilistele ruumilahendustele.

Eespool kirjeldatu ei tähenda, et ruumikujundajad peaksid olema filosoofid, vaid et nad peaksid kujundama erialase seisukoha, mis toetub kindlates küsimustes (inimesed, olemise viisid, suhted, elamine) teatud filosoofilistele mõõdetele. Ruumikujunduse valdkond erineb teistest tootepõhistest disainivaldkondadest, kus tehtava töö tulemuseks on reaalne ese. Ruumikujundamine on tegevus, mis loob seoseid, kus kesksel kohal on subjektiivsus, esteetika ja ilmalikkus ning kus nende tingimuste kui filosoofiliste küsimuste toimimise väärtustel on vahetu potentsiaal valdkonna praktiliste väljundite suunamiseks ja ümberkujundamiseks.

1 Käesolevas artiklis kasutan terminit “sisekujundus/ ruumikujundus” (interior design). Austraalias on sisekujundus ja sisearhitektuur samaväärsed terminid, kuid samas eristatakse mõisteid “sisekujundaja” (interior designer) ja “sisearhitekt” (interior architect) – sisearhitekt on spetsialist, kes vastab kvalifitseerimistingimustele ja on registreeritud arhitektina. Teoreetiliselt ja filosoofiliselt eristan ning eelistan kasutada terminit “sisekujundus” (interior design), kuna see võimaldab laiendatud arusaama ruumikujunduse praktikast, mis ei ole sellisena defineeritav arhitektuurilises käsitluses.

2 Eriala positsioneerimine terminiga, mis hõlmab rohkemat kui lihtsalt elukutset, vt: Ellen Klingenberg, Interspace, peaettekanne IFI Round Table conference, Interior Design; the State of Art, Singapore 24.06.2006. https://goo.gl/6lACO7†

Detailse ülevaate terminoloogiast ja valdkonna rahvusvahelisest hetkeseisust saab: Joanne cys, „[un] disciplined“, IDEA Journal (2006): 14­25. https://goo.gl/7kgCtJ†

3 Praktiline filosoofia on prantsuse filosoofi gilles Deleuze’i raamatu pealkiri – gilles Deleuze, Spinoza: Practical Philosophy, trans. Robert Hurley (california: city Lights Books, 1988).

4 Gilles Deleuze and Michel Foucault, “Intellectuals and power. A conversation between Michel Foucault and gilles Deleuze“, Michel Foucault, Language, Counter-Memory, Practice. Selected Essays and Interviews, ed. Donald Bouchard F (Ithaca: cornell University press, 1977), 208

Teooria ja praktika areng ruumikujunduses

Tegutsedes disainerina ning olles doktorandina seotud ka akadeemilise maailmaga, olen tihtipeale täheldanud, et teooria ja praktika omavaheline suhe on mitmes mõttes pidevas muutumises. Enne ruumikujundaja eriala omandamist õppisin kunstiajalugu, mis tõi mind kunsti ja arhitektuuri ning kunstnike ja arhitektide juurde, kelle jaoks teooria on tihedalt seotud praktikaga, mis omakorda on osa sotsiaalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest jõududest. Valitses poststrukturalism, mil teadmisi käsitleti teoreetiliste konstruktsioonidena. Kümme aastat hiljem ruumikujunduseriala tudengina oli minu jaoks üllatav, kui vähe tegeldi kontekstiga, nt mis tahes sotsiaalse, kultuurilise, poliitilise või ajaloolise taustsüsteemiga. Valdkond tundus olevat sissepoole suunatud ning esiplaanile olid tõstetud poeesia ja intiimsus, mis on seda teatud määral tänaseni.

Esimesel kursusel alustas üks tuntud Melbourne’i ruumikujundaja oma ettekannet väitega, et kogu tema töö põhineb intuitsioonil ning et ta ei usu teooriasse. Mind hämmastasid tema selgelt defineeritud piirid ning soov teooria kõrvale heita. Minu meelest oli ka seesama eitus iseenesest teoreetiline seisukoht, kuid tema arvates oli seisukoha aluseks idee intuitsioonist, mille filosoofiline taust erineb teistest levinud intuitsioonikäsitlustest, mille järgi intuitsioon on meetod, nagu seda on defineerinud filosoof Henri Bergson.5 Ruumikujunduse valdkonnas võib jätkuvalt kohata seda sorti arusaamu.

Olukorda peegeldavad ka erialased publikatsioonid. Kunsti ja arhitektuuri valdkondadega võrreldes on üldse väga vähe publikatsioone, mis käsitlevad ruumikujundusalast teooriat, ning needki vähesed on tekkinud alles viimase kümne aasta jooksul. Intimus. Interior Design Theory Reader6 on üks esimesi ruumikujundusalase teooria publikatsioone, mis koondab erinevaid valdkonnaga seotud artikleid, ning kuigi need ei pruugi olla otseselt erialased, viidatakse neile siiski sageli ja seetõttu on tegemist akadeemilises mõttes mõjukate kirjutistega. Interior Design and Architecture: Critical and Primary Sources7 on kogumik juba avaldatud artiklitest, mis on kaasa aidanud valdkonna liigendamisele. Toward a New Interior – An Anthology of Interior Design Theory8 on valitud tekstide kogum, mis kõik toetavad kriitilist teoreetilist ruumikujundusalast mõtlemist ning tekstid tervikuna kujundavad valdkonna teoreetilisi seisukohti. Muud publikatsioonid, nagu Rereadings. Interior Architecture and the Design Principals of Remodeling Existing Buildings9 ja Rethinking Design and Interiors. Human Beings in the Built Environment10 pakuvad võimaluse arutleda praktika teoreetiliste aluste üle. Sama teevad ka hiljutised antoloogiad: The Handbook of Interior Architecture and Design11 ja Meanings of Design. Social, Cultural and Philosophical Essays about People, Spaces and Interior Environment,12 mis kujutavad endast olemasolevate ja tellitud esseede kogumikke, lähenevad valdkonnale spetsiifiliselt ning teevad nähtavaks erialased teooriad ja uurimistööd.

Mitmetes allikates on täheldatud, et uurimistöid avaldatakse ainult loetud erialastes ajakirjades –IDEA Journal, International Journal of Interior Architecture and Spatial Design, Interiors. Design, Architecture, Culture ja Journal of Interior Design, kui nimetada peamisi nendest. Erialased konverentsid ja sümpoosionid on samuti osutunud sobivaks keskkonnaks uurimuste ja teoreetiliste seisukohtade levitamisel. näiteks AFTER TASTE (parsons, New York City), Interior Forum Scotland (UK), Interiors World Forum (Milan Politecnico Italy) ja IDEA symposia (Australia, New Zealand). Ajakirjad ja konverentsid kipuvad olema oma olemuselt akadeemilised. Kui kaasata ka praktiseerivaid spetsialiste, siis võib täheldada kohmakat seost teooria ja praktika vahel, mis iseloomustab olukorda, kus kohtuvad praktiseerivad spetsialistid, teoretiseerivad uurijad ja ajaloolased, kes seda kõike kontekstualiseerivad.

Eesti Sisearhitektide Liidu poolt korraldatud konverents oli seevastu huvitav ja sensatsiooniline selles mõttes, et tegemist oli erialase organisatsiooni algatusega eesmärgil tuua kokku nii praktikud kui teoreetikud, et vahetada arvamusi ja diskuteerida koos oma valdkonna üle. Konverentsi ette valmistades saatis Tüüne­Kristin Vaikla esinejatele küsimustiku. Toon need küsimused siinkohal lühidalt välja koos oma vastustega. Küsimustele vastamisel juurdlesin pikalt teooria ja praktika vaheliste seoste üle. nüüd, pärast konverentsi ja Eesti külastamist, saan ma osati kriitilisest teemapüstitusest paremini aru ning mõistan, miks arutleti eriala hetkeolukorra ning sisearhitektuuri rolli olulisuse üle Eestis. Lisan siia ka omalt poolt diskussiooni arendamiseks mõningaid konverentsil tekkinud mõtteid.

21. sajandi märksõnaks on professionaalse sisearhitekti ja kasutaja vaheline koostöö. „Kes on kasutaja?“ Minu jaoks seostub termin „kasutaja“ pigem toodete kui interjööridega. Mõisted „osaleja“, „elanik“ ja „looja“ pakuvad järelemõtlemiseks hoopis uusi seoseid.

„Kas 21. sajandil saab veel rääkida traditsioonidest ja kohalikust identiteedist või on globaliseerumine meid liialt ühtlustanud?”

Minu meelest ei ole tegemist kas­seevõi­teine­küsimusega, nagu traditsioonid ja kohalik identiteet versus globaliseerumine. globaliseerumine ei ole ainult 21. sajandi nähtus, see on midagi, mis on toimunud juba sajandeid. Ehk vaid see globaliseerumine, mida me praegu kogeme, seisneb informatsiooni üleilmastumises ja on tihedalt seotud kapitalismiga ning sellest tulenevalt võib täheldada kommunikatiivseid sarnasusi. Samas on igasugune tootmine kohalike olude väljendus – mitte ainult läbi tootmisprotsessi, vaid palju kestvamalt. päikesevalguse langemise suund ruumis on Tallinnas ja Melbourne’is erinev. Ruumikujundus muudab asukoha ainulaadseks – ruumiliselt ja ajaliselt.

Minu arvates on oluline vaadelda identiteedi küsimust nendes aruteludes. Identiteeti saab mõtestada mitmeti: ühelt poolt on see mingi konkreetselt defineeritava nähtuse olemuse otsimine ning sellisel juhul on tegemist juba olemasoleva olukorra identifitseerimise protsessiga. Samas on võimalik identiteedist mõelda ka kui valmis tootest, ajaliselt piiritletud ühikust, mis eristub oma algsest sisust ja olemusest. nii saab esile tuua tavad ja loovuse ning on võimalik eristada variatsioone, liikumist ja muutusi. pakun välja, et olulisem on pöörata rohkem tähelepanu praktika mõtestamisele kui mingi nähtuse olemuse defineerimisele ja püstitada küsimused kaasaegsest ruumikujundusest kui ruumilisest ja ajaliselt määratletud distsipliinist, mis tegeleb koha omapära loomisega nii ruumis kui ajas.

„Milline on (sise)arhitekti roll tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas?” Sisearhitekti roll on äärmiselt oluline, sest tegemist on valdkonnaga, mis on seotud elamisega – seega on küsimus pigem selles, kuidas seda kiirelt muutuvat maailma asustada?

„Kas me oleme oma loomingus vabad – mida arvata esteetikast ja nõudlusepõhisest praktikast versus erialasest eetikast?”

Ma leian, et kõik on omavahel seotud – meie eriala ning me ise koosneme suhetest ja sidemetest. See on ökoloogiline maailmapilt, mis eristub enesekesksest maailmakäsitusest. Minu meelest tuleks ka esteetika ja subjektiivsuse küsimus püstitada ökoloogilise ja eetilise kaalutlusena.

„Mis on kaasaegse sisearhitektuuri õpetamise prioriteedid?”

Tuleb välja töötada vahendite ja meetodite kogum, mis võimaldaks praktiseerida igal pool, igal ajal ja igal moel ning teha seda viisil, mis oleks ainulaadne – nii ajaliselt kui ka ruumiliselt.

Eesti Sisearhitektide Liit defineeris oma avakonverentsil vajaduse pöörata tähelepanu teooria ja praktika vaheliste suhete muutustele ning nende muutustega kaasnevatele väärtustele, kutsudes selleks kokku praktiseerivad spetsialistid ning teoreetikud, mis oli juba asi iseeneses, märgilise tähtsusega žest ning väärt kogemus. Juhtub harva, et praktiseerivaid erialainimesi ühendav organisatsioon korraldab seda laadi ürituse. Enamasti tegeleb sellega akadeemiline ringkond. Vajadust niisuguse diskussiooni järele on täheldanud teisedki (tunnustatud) ühingud, muuhulgas ka International Federation of Interior Architects/ Designers ja Euroopa Sisearhitektide nõokogu (European Council of Interior Architects). 2013. aasta Amsterdami World Interiors Meetingu avasõnas nentis ürituse kuraator Kees Spanjers, et kohtumise eesmärk on juhtida tähelepanu vähesele uurimistööle ja diskussioonile ruumikujunduse valdkonnas. SISU oli selles mõttes erinev, et püüti rakendada integreeritud lähenemist – tuua ühisesse vestlusringi kokku akadeemilised ja praktiseerivad spetsialistid.

5 Gilles Deleuze, Bergsonism, trans. Hugh Tomlinson and Barbara Habberjam (new york: Zone Books, 1988).

6 Julieanna Preston and Mark Taylor, ed. Intimus. Interior Design Theory Reader (England: Wiley­Academy, 2006).

7 Mark Taylor, ed. Interior Design and Architecture: Critical and Primary Sources (UK: Berg publishers, 2013).

8 Lois Weinthal, ed. Toward a New Interior. An Anthology of Interior Design Theory (New York: Princeton Architectural press, 2011).

9 Graeme Brooker and Sally Stone, Rereadings. InteriInterior Architecture and the Design Principals of Remodeling Existing Buildings (London: RIBA Enterprises Ltd, 2004).

10 Shashi Caan, Rethinking Design and Interiors. Human Beings in the Built Environment (London: Laurence King publishing, 2011).

11 Graeme Brooker and Lois Weinthal, ed. The Handbook of Interior Architecture and Design (UK: Bloomsbury publishing, 2013).

12 Tiiu Poldma, ed. Meanings of Design. Social, Cultural and Philosophical Essays about People, Spaces and Interior Environment (USA: Fairchild Books, 2013).

Praktilistel töödel põhinev doktorikraad – teooria ja praktika vahelised muutused

Miks meil ei toimu piisavalt erialast teadustegevust ning arutelusid? praktiseerivate spetsialistide käsitus „päris maailmast“, mis on pöördvõrdeline eelarvete, tähtaegade ja tellijatega, on justkui vastand akadeemilisele poolele, mida raamib kontseptualism (ning millega antakse mõista, et see on ebapraktiline). Väide, et sisearhitekti elukutse kulgeb mööda lineaarset trajektoori õpingutest ameti praktiseerimiseni, näib rahuldav olukorras, kus õppeprotsessi käsitletakse harjutusena professionaalse spetsialisti igapäevamaailma sisenemiseks, ning kui ollakse kord sellele tasandile jõudnud, on igasugune edasine õppimine juba „professionaalne areng“. Erialal on kutseline aspekt, on mõned üksikud sisearhitektuuri magistriõppekavad ning vähesed praktiseerivad magistrikraadiga spetsialistid. Doktorikraadi omavat praktikut kohtab harva.

Austraalias muutus vajadus sisearhitektuuri magistrikraadi ja teadustegevuse järele äärmiselt teravaks peale seda, kui arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri erialadel seati sisse spetsialisti kvalifikatsiooni nõudena vastava eriala magistrikraadi omamine. paralleelselt toimusid muutused haridussüsteemis, puudutades õpetajaskonnale esitatavaid kvalifikatsiooninõudeid, mis sätestasid, et õpetajatel peab olema õpetatavatest kõrgem haridusaste. Austraalias eeldab bakalaureuse tasemel akadeemiline õpetamine magistrikraadi olemasolu ning magistritasemel õpetamine doktorikraadi olemasolu. Kui ei leidu sisearhituuri taustaga praktiseerivaid spetsialiste, kellel oleks ühtlasi ka magistri­ või doktorikraad, siis viivad ruumikujundusalaseid kursusi läbi teiste erialade vastava kvalifikatsioonitasemega esindajad (nt arhitektid või inimesed, kellel puudub igasugune praktiline erialane kogemus). olukord on paljastanud märkimisväärse probleemi ruumikujunduse valdkonnas ning selle seotuse laiema kultuurilise ja sotsiaalse kontekstiga antud erialal.

World Interiors Meetingul palus Kees mul rääkida valdkonnapõhisest doktorikraadist ning konkreetselt just praktikute doktorikraadi omamise potentsiaalist ja väärtusest. praktikal põhinevat doktorikraadi on võimalik eristada puhtteoreetilisest doktorikraadist. The School of Architecture and Design (RMIT University) poolt kasutatav praktikale tuginev doktoriõppe mudel kutsub praktiseerivaid arhitekte ja disainereid üles kajastama oma töid ja kogemusi ning uurima neid läbi disaini kui meediumi. Seda tüüpi doktorikraade kaitstakse avalikel hindamistel koos suulise ettekandega, millele lisandub kirjalik kokkuvõte. Doktoritöös käsitletakse praktiseeriva spetsialisti töid viisil, mis toob esile nende olulisuse, iseloomulikud jooned ning ühiskondliku tähtsuse. Lisandub ka eriala arendamise aspekt, mis rõhutab elukutse tugevat seotust kultuuriga.13

Sellele vaatamata osalevad RMITi doktoriprogrammis peamiselt arhitektid ja kunstnikud. Austraalias puudub sisearhitekti kutse omandanutel huvi magistri­ ja doktorikraadi vastu. Kas see tuleneb konkreetselt eespool kirjeldatud hariduse ja elukutse vahelistest suhetest ning milleni selline tendents võib viia? – olukorras, kus arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri eriala lõpetajad omavad miinimumtaseme kvalifikatsioonina magistrikraadi ning praktiseerivatel erialaspetsialistidel on doktorikraad. Sisearhitektuuri peamised uurimissuunad keskenduvad ruumile (about) ning selle kasutajale (for), kasutades teaduslikke metoodikaid ning juhtumipõhiseid käsitlusi. niisugune lähenemine eirab selliseid valdkonnale iseloomulikke omadusi nagu subjektiivsus ja esteetika. Kuigi ma ei taha vaidlustada antud uurimissuuna väärtust, on minu meelest siiski oluline, et erialasiseselt ei jäeta kõrvale elamistingimustega seonduvat problemaatikat, mis võib küll olla ajutine ja lühiajaline ning kus disain taandatakse ökoloogiliseks olukorraks pidevalt kestvates muutustes ja protsessides, kus atmosfäär kui kvalitatiivne ja subjektiivne kogemus on jätkuvalt aktuaalne, kuid kus samas siiski vaidlustatakse kõikvõimalikke süstemaatilisi kordusi. need on küsimused ja teemad, mis panevad proovile nii kontseptsiooni teadmistest kui ka teadmised ise. ning siin on nüüd see koht, kus praktilistel töödel põhinev doktoriõpe toob kaasa huvitava lähenemise teooria ja praktika omavahelistes suhetes.

PhD ehk filosoofiadoktori õppekava annab võimaluse kaasata filosoofia ühendamaks muidu eraldiseisva praktika teooriaga. praktiline filosoofia tõstab esile mõtlemist läbi praktika – tegutsemise kaudu saadavaid teadmisi ja arusaamu maailmast –, läbi loomise ja konstrueerimise. Deleuze’i järgi on praktiline filosoofia filosoofia sellest, mida me teeme, mitte filosoofia sellest, mis on olemas. Rõhk asetatakse tegutsemisele, mis kutsub üles tegudele kui olemise ja identiteedi küsimustest eristuvale valdkonnale.

13 Vt järgnev detailne kirjeldus ja arutelu sellel teemal: Leon van Schaik, The Pink Book. By Practice, By Invitation, Design Practice Research in Architecture and Design at RMIT 1986-2011, ed.

Leon van Schaik and Anna Johnson, 2nd ed. (Melbourne, Australia: onepointsixone, 2011); Leon van Schaik and SueAnne Ware, ed. The Practice of Spatial Thinking, vol. 1 Blurb, 2014. https://goo.gl/0jrsph†

?Interjöör

?interior, practices of interiorization, interior design on minu 2012. aastal kaitstud praktikapõhise doktoriväitekirja pealkiri.14 praktikas teostatud projektidele tuginedes oli sellel doktoritööl erinev lähenemine praktikast tuleneva tagasiside suhtes. Mul oli vajadus uuesti läbi mõelda oma tegevus ning ma tahtsin kasutada võimalust kaasata sellesse Deleuze’i ideid – eriti neid, mis on seotud interjööriga – ja mõtestada lahti tema filosoofiat läbivad viited interjööriga seotud probleemidele. Siinkohal olid teooria ja praktika vahelised muutused need, kus „?interior“ muutus teoreetiliseks sekkumiseks läbi praktika.

Interjööri mõiste on harva küsitav ning avalikult diskuteeritav, kuigi sisearhitektuur on üks ruumi kujundamise praktikatest. „?interior“ tõstatab küsimuse – mis on interjöör? ­- ning see osutub sedavõrd keerukaks, et küsimärk asub sõna ees ja sunnib lugejat korraks peatuma sõnal „interjöör“. Kui tähelepanu on saavutatud, siis kerkivad nii ruum kui teema esile eelduste või kontseptsioonina, mis mõjutavad ise ning mis on mõjutatud teoreetilistest ja filosoofilistest põhjendustest. Kui termin „interjöör“ tähendab üldiselt etteantud suletud kolmemõõtmelist ruumi ning ehitatud keskkonna praktilist väljundit, siis Adrian Forty sissejuhatus ruumi teoses Words and Buildings15 kirjeldab ka teistsugust lähenemisvõimalust, kus ta toob välja detailse uuringu alles üsna hiljuti kasutusele võetud ruumikontseptsioonist arhitektuuridiskursuses ja ­praktikas, mis levis laiemalt alates 1900. aastast Saksamaal ning alates 1940. aastast Inglismaal. Inimkeskne lähenemine ruumikujundusele eksponeerib teeseldud loomulikkust, mis puudutab subjekte ja subjektiivsust kui muutuvaid arusaamu ning mis annavad eelise indiviididele kui isoleeritud ja iseteadvatele subjektidele, st neid käsitletakse fenomenoloogiliste ja psühholoogiliste subjektidena. Filosoofilises mõttes on aeg samuti väga huvitav nähtus, millel on praktilise filosoofia kontekstis suur potentsiaal erialaseks käsitluseks. Kas valdkonnas, mis käsitleb elukohta ja seega ka elamist ning oleviku, mineviku ja tuleviku vahelisi suhteid – mis omakorda pakuvad välja lahendusi –, on minevik midagi, mis eksisteeris enne olevikku ning kus asub mälu (olevikus või minevikus)? Deleuze’i tekstid Henri Bergsonist – ehk Bergsonismist 16– pakuvad välja teistsuguse käsituse ajast, mis erineb aeg­ruumilisest ajakäsitusest kui punktidevahelisest liikumisest. Selle asemel loob „ajas sees olemine“ uue arusaama loomisest ja ruumikujundusest.

Sellised mõtted omavad potentsiaali lähenemaks erialastele käsitlustele kui filosoofilistele kontseptsioonidele, mida on võimalik muuta paindlikumaks teooria ja praktika integreerimisel, nii et need muutuvad praktilisteks töövahenditeks uute lahenduste loomisel. praktilise filosoofia kaasamine ruumikujunduse praktikasse toob omakorda esile teooria ja praktika vahelised muutused viisil, mis erineb tavapärastest teooria ja praktika suhetest, kus teooria rakendatakse praktikasse või praktikale luuakse teoreetiline raamistik.

Käesolev 21. sajand on „linnade sajand“,17 mil vajatakse uusi viise elamiskõlblikkuse ja inimeste ning keskkonna vaheliste suhete käsitlemiseks. Ruumikujunduse potentsiaal ruumi, aja, subjektiivsuse ja interjööri kontseptsioonide käsitlemiseks läbi praktiliste tööde on nii vajalik, huvitav kui ka aktuaalne. Valdkond vajab doktorikraadiga praktiseerivaid spetsialiste, kes aitavad kujundada praktilise filosoofia seisukohti, mis käsitlevad ruumi loomist. Elukeskkonna ning erinevate situatsioonide kujundamine ning nende uurimine ei tähenda niivõrd ühe universaalse lahenduse leidmist, kuivõrd elu kui protsessi ning sellega kaasnevate muutuste, variatsioonide ja erinevuste ümberhindamist. Küsimus sellises kontseptuaalses taustsüsteemis loomisest eeldab teooria ja praktika seost, mis ei otsiks mingit kindlat tõde, vaid panustaks praktika pidevasse arengusse samavõrd kui selle teoreetilise struktuuri arengusse. 18 Seesuguse dünaamika väärtus on kriitilise tähtsusega nii erialaselt kui elus üldiselt.

14 Suzie Attiwill, “?interior, practices of interiorization, interior designs” (phD thesis, RMIT University, 2012). https://goo.gl/zrbmcL Toimetatud versioon: Suzie Attiwill, “?interior, practices of interiorization, interior designs”, The Practice of Spatial Thinking. Volume One, ed. Leon van Schaik and SueAnne Ware (Blurb, 2014). https://goo.gl/RLjCJa†

15 Adrian Forty, Words and Buildings. A Vocabulary of Modern Architecture (UK: Thames & Hudson, 2000.

16 Gilles Deleuze, Bergsonism, trans. Hugh Tomlinson and Barbara Habberjam (New York: Zone Books, 1988).

17 Anna Kajumulo Tibaijuka, „Inaugural Address Un pavilion Lecture Series“, Shanghai World Expo 2010, 2010. https://goo.gl/OEbztW†

18 Félix Guattari, The Three Ecologies, trans. Ian pindar and paul Sutton (London: Continuum, 2008), 27.