SISU sümpoosioni mõttekoda: sisearhitekti identiteet ja ruumiline keskkond
Moderaatorid:
EERO JÜRGENSON ,
TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA
YOKO ALENDER
arhitekt, kultuuriministeeriumi arhitektuuri ja disaininõunik
INDREK ALLMANN
arhitekt, Eesti Arhitektide Liidu (EAL) esimees
TAEVO GANS
sisearhitekt, ESLi nõukoja liige
EERO JÜRGENSON
sisearhitekt, ESLi nõukoja liige
TERJE KIVIST
sisearhitekt
ANDRES LEVALD
maastikuarhitekt, siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik
TRIIN OJARI
kunstiteadlane, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor
URMAS PASTARUS
tellija konsultant
HANNES PRAKS
sisearhitekt, Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri osakonna juhataja
PEETER PÄLL
lingvist, Eesti Keele Instituut
MARTIN SAMM
sisearhitekt, töötab Lätis arhitektina
TÜÜNE – KRISTIN VAIKLA
sisearhitekt, ESLi nõukoja liige, EKA doktorant
URMO VAIKLA
sisearhitekt, Eesti Sisearhitektide Liidu esimees
KALLE VELLEVOOG
arhitekt, Eesti Arhitektide Liidu aseesimees
SISU sümpoosioni mõttekoda: sisearhiktekti identiteet ja ruumiline keskkond
Tüüne-Kristin Vaikla (TKV): oleme jõudnud SISU viimase osa juurde, milleks on ümarlaud. püüame läbi võtta olulised teemad, millest oleme rääkinud nö siseringis. Ja nüüd on hea võimalus rääkida nendest ka laiemalt – ehk siis sisearhitekti identiteedist, tema tegevusmaa piiridest, samuti ruumilisest keskkonnast.
Eero Jürgenson (EJ): Kui Eesti Sisearhitektide Liit loodi (25 a tagasi – toim), olid kirglikud vaidlused KUKU klubis ja mujalgi, et kes siis on sisearhitekt? Kes on ta ühiskonnas, iseenda jaoks, tellija jaoks – kuidas seda määratleda? Identiteedi teema on jäänudki meie tsunftis omamoodi evergreen’iks. Ma tahaks küsida siis niimoodi, et kas sisearhitekt ja tema varjud? Näiteks jalgpalli MMis näeme keset väljakut jalgpallurit jooksmas ja nelja varju tema ümber, siis me saame aru, kuidas need neli varju tekivad. Sisearhitekti identiteediga on teine asi, me võime kasutada sõnu „sisekujundaja” ja „dekoraator” ja „stilist” ja veel midagi. need ei ole mitte need ühest mängust peegelduvad varjud, vaid pigem mingisugused mütoloogilised sabad, mida mina ei oska lahti seletada, aga sellepärast ongi meil siin täna keeleteadlane Peeter Päll, palun.
Peeter Päll (PP): pean tunnistama, et olen väga kaugel sisearhitektuurist. Aga mul paluti kommenteerida, kuidas seda ametit nimetada ja see on identiteedi seisukohalt väga oluline, et ei oleks topelt või mitmekordset identiteeti, kui kasutame mitmeid sõnu. Kõik algab nimetusest ja mõni nimetus tundub sobivat palju rohkem palju rohkematele kui mõni teine nimetus, mõne nimetuse üle ollakse lausa õnnetud. Mõned nimetused on kasutusel ühes olukorras ja teises olukorras vastavalt vajadusele. Sain enne ümarlauda terve loendi nimetustest, mida on võimalik sisearhitekti kohta kasutada. Siin on peale „sisearhitekti” ka „kujundaja”, täpsustustega „sisekujundaja” või „ruumikujundaja”; siis on „disainer”, „sisedisainer”, „interjööridisainer”; siis „kujunduskunstnik”, „dekoraator” ning kuulsin, et on ka „interjörist” ja „stilist”. Heal lapsel mitu nime muidugi.
Ma alustan tagumistest terminitest: „dekoraator” tõenäoliselt viib mõtted päris mujale, ehk siis dekoraator tegeleb dekoratsioonidega, töö tulemuseks on dekoratsioonid ja see ei ole kindlasti see, mida teeb sisearhitekt, või ta võib muu hulgas ka seda teha.
Siis „kujunduskunstnik” ja sõna „kujundaja” on hästi laia tähendusega, siin ei saa piirduda vaid sõnaga „kujundus” või „kujundaja”, peab ikka täpsustama, millega on tegemist: ruumi kujundamisega, interjööri kujundamisega, sisekujundamisega. „Kujunduskunstnik” ütleb muidugi, et tegemist on kunstnikuga. „Disainer” eesti keeles on kujunenud välja pigem toodete disainimise tähenduses ehk kui vaatasin sõnaraamatuid, siis „disainima” tähendab esemeid kujundama, tooteid kujundama. Kas see ka õige on, on raske öelda, sest sõnaraamatud võivad elust maha jääda sageli ja sõnaraamatutegijad võivad olla kinni oma kujutelmades. „Sisedisainer” kahtlemata ei kujunda tooteid, vaid kujundab sisemust, nii et kui seda sõna ette lisada, siis ta peaks olema ehk piisav. „Disaini” sõna on muidugi laenatud inglise ja see omakorda prantsuse ja see veel omakorda ladina keelest, aga sel on veel palju tähendusi nendes lähtekeeltes. Kui ma vaatasin sõna „kujundama” või „kujundaja” ja „arhitekt,” siis mul tekkis selline mulje, et „kujundaja” on üks hägus ja lai termin, mis hõlmab väga paljusid tegevusi. „Arhitekt” on seevastu jällegi kitsama tähendusega ja kui tulla arhitekti etümoloogia juurde, millest see sõna on pärit, siis kreeka sõna „archi“ tähendab ülem, pea või vanem, ja selle lähteks kreeka keeles on „arche”, algus, mis tuleb esile sõnas arheoloogia, ja „tekton” on puusepp või ehitaja, nii et arhitekti võib oma sõnadega tõlkida kui ehitusmeistrit. Õigekeelsussõnaraamat ja seletussõnaraamat ütlevad arhitekti kohta „ehituskunstnik”, seletussõnaraamat ütleb pikemalt, et on hooneid, muid rajatisi ning ruumilist keskkonda projekteeriv isik. Ja siis on siin ka liitsõnad: „aiandusarhitekt,” „maastikuarhitekt”, „peaarhitekt” ja „sisearhitekt”, ehk see loetelu ei ole päris ühes hierarhias, nagu näete, peaarhitekt on tähtsam arhitekt kui teised arhitektid (kuid ta on siiski arhitekt), lisaks on olemas veel linnaarhitektid ja maakonnaarhitektid. Aga „aiandus“, „maastiku“ ja „sisearhitektid” oleks justkui omaette liigitusalus ja siin tuleks „sisearhitekti” sõna puhul sellele tähelepanu pöörata, et eesti keeles on liitsõnad kõige tavalisem sõnade moodustamise viis ehk me võime liitsõnu peaaegu lõputult moodustada ja me ei suuda neid kunagi kõiki sõnaraamatusse mahutada, sest see hulk on lihtsalt nii suur kombinatsioonide hulk. Kui „sisearhitekti” sõna semantiliselt analüüsida, siis ta liitsõna mõttes võib järgida kahesugust loogikat, ehk siis üks liitsõnamoodustamise loogika on see, et kui on mingi põhisõna, ütleme „arhitekt”, ja kui lisame sinna ette mingi täiendi, siis see on selle alaliik. ütleme nii, et on „laev” ja siis on „reisilaev” ning „kaubalaev” ehk need on selle laeva alaliigid, see on väga range hierarhia, üks asi koosneb mitmest alaliigist. Arhitekt ja sisearhitekt ei ole sellises suhtes minu meelest, nagu ma aru saan – või on? Tähendab see küsimus on adresseeritud teile.
Aga teine liitsõna loogika on natukene keerulisem ja siin võiks näiteks tuua need liitsõnad, mis on moodustatud „telefoni” ja „postiga” , nimelt kui 25 aastat tagasi me rääkisime telefonist, siis mõtlesime aparaati, mis asus kodus või tööl laua peal ja kus sai toru tõsta ja sinna sisse rääkida ja numbreid valida ketast keerutades – ehk siis sõna „lauatelefon” me ei tundnud. oli lihtsalt telefon kui niisugune, telefoni prototüüp. Kui tekkisid kõrvale mobiiltelefonid, olid nii telefonid kui mobiiltelefonid. Tänapäeval on veidi vastupidi – on telefonid ja lauatelefonid, sest kui me räägime, kas sul on telefon kaasas, siis me ei mõtle, et kas sul on see aparaat kaasas, vaid see on ikkagi midagi muud. Niisamuti on postiga tegelikult, kui me räägime, et saadame mingi asja posti teel, tänapäeval mõtleme loomulikult elektronposti ja tavalise posti kohta head sõna ei ole kujunenud. Öeldakse tigupost või tavapost, aga seegi on muutunud.
Niisiis, kui me kasutame lühemat põhisõna ilma täiendita, siis me mõtleme vaikimisi teatud tüüpi nähtust ja kui lisame sinna täiendi, siis sõna täpsustub, aga see ei pruugi olla täpselt sama asi, ta ei pruugi olla selle alaliik – või on? Ehk kas sisearhitekt on arhitekti alaliik, see on üks küsimus. Ja kui on vaja sisearhitekti ja siis ilma täiendita arhitekti eristada, kas me siis ütleme, et üks on sise ja teine on välisarhitekt või üks on sisearhitekt ja teine on tavaarhitekt või on sisearhitekt ja on lihtsalt arhitekt – ehk kuidas me seda eristust teeme ja kas see on oluline?
Sisearhitekt on inimene, kes ei pea üldse projekteerima, ta võib ruumi analüüsides vabalt jõuda seisukohani, et siin ruumis ei pea konkreetselt mitte midagi tegema, et siin on kõik paigas. Võibolla üks uks lihtsalt ringi tõsta ja ongi kõik.
HANNES PRAKS
EJ: Ma tahtsin tähelepanu juhtida või mõelda sellele koos teiega, et liitsõna, mille teine pool on arhitektuur – kas see võibki olla asja sisu ehk võti –, et see on üks asi, mis seisab koos mitmest asjast ja me vaatame sümpoosionil arhitektuuri ja sisearhitektuuri kui ühe asja kahte poolt. Hea tulemus tähendab kompleksset lahendust ja siit jõuame valdkondadevahelise koostööni, tiimitööni, millega iga arhitekt ja sisearhitekt, kes suurema objekti kallal on töötanud, ka on kokku puutunud. Küsin, kas arhitektuur ja sisearhitektuur on erineva mastaabi, mõõtkava küsimus või te näete selles koostöös vastastikust mõju, kus on selline loominguline koostöö? Mitte et sisearhitekt võtab ja jätkab detailselt sealt, kus arhitekti rida lõppes.
Kalle Vellevoog (KV): Loomulikult oleme koostööd teinud ja teeme pidevalt ka tänasel päeval. Aga mind on alati häirinud see, et me üritame kergelt sellist piiri tõmmata, et sisearhitektuur ja arhitektuur – tegelikult on kõige huvitavam see, mis sinna kahe vahele jääb, nagu eile oli jutuks Fujimoto loengus. Ideaalis tuleks käsitleda neid asju ühe professiooni erinevate tahkudena ja mitte proovida neid erinevatesse kastidesse panna. Minu isiklik kogemus ütleb, et kõige parem tulemus on, kui koostöö on kohe algstaadiumist peale olemas olnud, mitte nii, et arhitekt teeb oma kasti valmis ja siis hakkab sisearhitekt mingis teises mõõtkavas sinna mingeid asju sisse joonistama. Õnneks on mul olnud ka väga häid koostöö kogemusi just nimelt algusest peale.
Urmo Vaikla (UV): Viimase kahe päeva jooksul on räägitud väga palju asjade vahele jäämisest – sise ja välisruumi vahele jäämisest; peeter Dautzenberg rääkis inimese ja arhitektuuri vahele jäämisest. Sisearhitektuur on justkui millegi vahel olemine, tundub mulle.
EJ: Vahedel on vahed ja vahetevahel on veel vahedelgi vahed vahel, aga kas siin on üks mõte minu meelest… Kas EKA on arhitektuuriteaduskonnas viimasel ajal astunud samme ühise platvormi ehk Ba õppekavade ühitamise suunas?
Hannes Praks (HP): Mina olen veel muidugi väga toores EKA poolt esindama, aga ma tean jah, et arhitektuuri osakonna poolt on suund – esimesed kolm aastat koos, ja ma tean ka, et sisearhitektid kardavad seda nagu tuld, et see sulatab sisearhitektuuri professiooni sinna arhitektuuri sisse. Mul endal, ma tunnistan, ei ole selget seisukohta. Tänane osakond on kuidagi väga kaevikus, vaadates sinna arhitektuuri poole, igatahes käesolevast sügisest on minu eesmärk kaevikust välja tulla ja hakata agaralt suhtlema! Kas need kolm aastat panna kokku või hoida sisearhitektuuri ikka veel eraldi, ma pean mõtlema jah, see on loomulikult selline väga oluline otsus, aga seda ma võin öelda küll, et senisest enam võiks olla ühiseid õppekavasid. olen ka nõus, et see on tõesti nagu üks amet, millel on lihtsalt erinevad nurgad. Ma ise jõudsin tegelikult eile ühe sõbraga rääkides omaenese sisearhitekti definitsioonini ja see oleks siis midagi sellist, et sisearhitekt on inimene, kes ei pea üldse projekteerima, ta võib ruumi analüüsides vabalt jõuda seisukohani, et siin ruumis ei pea konkreetselt mitte midagi tegema, et siin on kõik paigas. Võibolla üks uks lihtsalt ringi tõsta ja ongi kõik. Kui me hakkame siin uhama seda kujundust, siis ongi stilist või dekoraator jne. See ongi see, mis eristab sisearhitekti dekoraatorist/stilistist. Sisearhitektidel on voli ka mitte midagi teha ruumis.
T-KV: Jah, on küsimus, kas seda ka väärtustatakse. Kuid mulle meeldis peetri näide reisi ja kaubalaevast. Mõnikord on laevadega ka nii, et üks on puksiir, kes veab mingit teist alust – ja ma arvan, et meie töös see roll võib olla vahetuv.
Yoko Alender (YA): Hästi palju kõlab siin nimetusi, mida võib võtta ka kui teatud kaste või stereotüüpe või vähemasti selliseid otsinguid. Tipud tegelikult tekivad sinna, kus neid piire murtakse, kas või praks on ise hea näide minu meelest! Teatud mõttes luuakse ikkagi mingisugune uus kuvand sellele sõnale taha või muudetakse seda, mida sinult võibolla oodatakse. Kuna ma peaks justkui kureerima oma töös maastiku, siis tavaarhitekti, sisearhitekti ja nö ka kogu disainivaldkonda viimasest paarist kuust alates ja ma näen, et see on niivõrd lai plejaad tegelikult, tegevus, mis kõik sinna alla haakub, et mingi asi justnimelt jääb sinna vahele. Kogesin seda uuesti ka Veneetsia biennaalil Taani paviljonis, mille oli teinud maastikuarhitekt, kes tõi sisse sellise asja nagu esteetika tagasitoomise otsustusprotsessidesse, kõik asjad justkui pöörati ümber, kõik need kastid purustati – põmm, see oli väga hea, tekkis puudutuse moment!
Urmas Pastarus (UP): Vaadake seda nagu aegrida, mingi viimase saja aasta jooksul, kus nende erinevate nö disainerite hulk, kes on ühte projekti kaasatud, on kogu aeg suurenenud ja suureneb edasi. Sisearhitekt on veel üsna selge mõiste võrreldes sellega, mida te tänasest 20 aasta pärast näete. Milliseid imelisi jutuvestjaid veel selle asja ümber tekib, nii et harjuge sellega, pole midagi!
Tellijad, vähemalt parem osa nendest, jätkem nüüd hudožnikute otsijad kõrvale, otsivad tegelikult üha enam projekti juurde mitte ametinimetusi, vaid isiksusi. pole tähtis, kuidas ühte või teist nimekaardi peal nimetatud on, kõige paremad tulemused tulevad nende distsipliinide vahepealt, mitte nende distsipliinide seest. nii et uskuge mind, ühiskond on valmis leppima sellega, et te ei oska väga täpselt defineerida, mis on teie ametinimetus või mida see täpselt tähendab!
UV: Kuna viimase Veneetsia biennaali teema oli moderniseerumine ja viimased sada aastat (Rem Koolhaasi kureeritud Fundamentals– toim), siis kogu see probleemistik ongi tulnud selle saja aastaga ja sisearhitekti mõiste on ka ju tegelikult pärit viimasest sajandist, mõnes mõttes on ta selline modernismi sünnitis ja tõepoolest. Aga professiooni seisukohalt on see ikkagi oluline, kuidas me ennast identifitseerime, muidu me ei oska tellijale või ka tavainimesele seletada, kes mida teeb. nendeni on vaja kuidagi see teadmine viia.
EJ: Ajamõõde – sada aastat – on lühike aeg. Kui me vaatame arhitektuuri, siis kui kaua elab füüsiliselt üks maja? Hakkame vaatama sadat aastat lõikude kaupa, aegajalt vajab see kas arhitekti või sisearhitekti puudet, et kas seinad, katused püsivad; maja funktsioonid võivad muutuda ja siis hakatakse seda justkui uuesti lahendama.
Viimase kahe päeva jooksul on räägitud väga palju asjade vahele jäämisest – sise ja välisruumi vahele jäämisest. Sisearhitektuur on justkui millegi vahel olemine, tundub mulle.
URMO VAIKLA
Vaadake seda nagu aegrida, mingi viimase saja aasta jooksul, kus nende erinevate nö disainerite hulk, kes on ühte projekti kaasatud, on kogu aeg suurenenud ja suureneb edasi. Sisearhitekt on veel üsna selge mõiste võrreldes sellega, mida te tänasest 20 aasta pärast näete. Milliseid imelisi jutuvestjaid veel selle asja ümber tekib, nii et harjuge sellega, pole midagi!
URMAS PASTARUS
Triin Ojari (TO): Iga professioon ja ka sisearhitektuuri eriala on väga palju kultuuriliselt konstrueeritud ehk ühiskonnas on mingisugune ettekujutus, arusaam ja programm selle eriala jaoks. Eestis ja Skandinaavia kultuuriruumis on sisearhitekt olnud traditsiooniliselt väga tugeval positsioonil, identiteedikriisi ka väljaspool olijana mina ei taju või pigem on sisearhitektide tööpõld ja väljund ühiskonnas ning meedias väga esil – sisearhitektuuri ajakirju on meil kindlasti rohkem kui teisi ajakirju, ja et see on justkui väga populaarne eriala, on võibolla küsimus selles, nagu tegeleks see liiga palju pehmete teemadega ja liiga laia spektriga? See on antud ajaloo ja kultuurilise protsessi tulemus, nagu me ka nendes mitmetes ettekannetes kuulsime, et Austraalias või teistes riikides LääneEuroopas on asjad teistmoodi – sisearhitekti nimetus kas puudub üldse või sisearhitekt ja sisedisainer on täiesti erinevad asjad. Meil on sisearhitektuur tänu eraldi õppe sisseviimisele juba mitukümmend aastat kindlal, tugeval positsioonil ühiskonnas. Ajaloolasena võin lisada ainult, et sisearhitektuur on üpris kaduv kunst, arhitektuuri ajalugudes ja Veneetsia biennaalil tõesti olidki peakangelased mitte arhitektid või sisearhitektide nimed, vaid elemendid, millest majad koosnevad, millest arhitektuuri ehitatakse. need on sellised püsivad elemendid, mis on jäänud aastasadu ja tuhandeid, sisearhitektuur aga on mingi ruum nende vahel, mis on väga muutlikus positsioonis ja sellisel muutuval väljal tegutseb. näiteks põhielementideks olid, eks ole, uksed, aknad, laed, seinad, millest majad koosnevad ja mis ongi arhitekti tegevusväli niiöelda. Aga huvitav võib olla see vahe, kuidas eriala näeb ennast iseenda sees ja kuidas tegelikult ühiskond teda väljast tajub, või milles see kriis siis seisneb näiteks, kui seda kriisiks nimetada?
T-KV: Väga hea, siis võimegi lühidalt teema kokku võtta, et identiteedikriisi kui niisugust ei ole ja saame selle taandada pigem lingvistilisele küsimusele keelekasutuses. Ja jätkuvalt püüda juurutada nimetust, mis meile endale meelepärasem või täpsem tundub.
Kui nüüd rääkida lokaalsusest ja originaalsusest – kas meie eriala on pigem seotud kohaga, on see kohaspetsiifiline või kaasaegses globaliseeruvas maailmas võib sisearhitekti käekiri olla vahetamiseni sarnane näiteks LõunaKoreas väljenduvaga?
Taevo Gans (TG): no mulle tundub, et sisearhitektuur läheb täiesti kindlat rada pidi. ESL on välja kasvanud Kunstnike Liidu kujunduskunstnike rühmitusest, mis moodustati 60ndate aastate keskpaigas. Tol ajal niisugust mõistet ei tuntud nagu sisearhitekt, see tuli tunduvalt hiljem, ilmselt Soome mõjudega. 60–70ndatel aastatel tekkisid küllalt head kontaktid Soomega, rääkimata 80ndatest – Soomes on ju tunnustatud sõna sisustusarhitekt. Aga minu meelest sisearhitekti juures summeeruvad kõik need erinevad momendid. ühelt poolt puhtarhitektuurse loogika tabamine, ja kas siis üks ühele rakendamine või siis omapoolse panusega täiendamine sisearhitektuuris, samal ajal on kõik need stilistilised ja kujunduslikud komponendid ka olulised. Materjalide valik ja koloriit ja valgus, insenertehnilised lahendused… juba 70ndatest aastatest peale olid põhiliste projekteerimisbüroode juures sisearhitektide grupid. Ma töötasin päris pikalt EKE projektis, kus olid Toomas Rein ja Vilen Künnapu ja Ell Väärtnõu jt ja me töötasime täiesti sünkroonis. Liitumine arhitektuurse porjektiga oli suhteliselt varajases staadiumis ja kestis kuni objekti valmimiseni, juhul kui seda vahepeal ei katkestatud, sest näiteks 80ndatel, Moskva olümpia eelsetel aastatel oli palju nö õhku projekteerimist – kas või piritale tegi Toomas Rein päris uhke pressihotelli projekti, mis viimasel hetkel nagu kadus ja sisuliselt kaks aastat tööd läks vastu taevast. Ma ei tähtsustaks neid kujunduskunstnike või interior design’i omavahelisi suhteid, sest üks on kasvanud välja teisest ja sisearhitektuur sisaldab kõiki neid elemente. Hea sisearhitektuur eeldab väga head läbitöötatust, konstrueerimist arhitektuurses mahus koos arhitektiga ja tavaliselt interjööri puhul on olulised ikkagi detailid – igasugused piirded, siis valgustus ja muud valikud. Meil on välja kujunenud loogiline ja üsna järjepidev areng, iga generatsioon toob endaga kaasa uusi nägemusi ja mingil moel ka uut esteetikat. nii et minu nägemusel mingit konflikti ei ole, areng sõltub juba inimestest enestest, et on andekamaid, on vähem andekaid ja kuidas neid rakendatakse ja see on juba niisugune sisemine küsimus loovate inimeste vahel.
HP: Selles, mis parajasti toimub, ei olegi küsimus meie põlvkonna esteetikas, et siin võibolla ei saa seda nimetada kriisiks, aga toimumas on väga suur, väga kiire areng, muutumine. Ja siia erialasse tuleb veel igasuguseid nn puuke juurde, nii et asi ei ole mingi põlvkonna esteetikas. Kõik vist sõltub ikkagi konkreetsest turust, konkreetsest riigist ja eelarvetest, et kas projektis saavad olla valgustuskunstnikud, akustikud ja veel mis iganes spetsiifilised spetsialistid eraldi või peaks üks spetsialist valdama kõiki alasid. nagu ma mõnikord ütlen, et sisearhitekt ei peagi oskama projekteerida, ja siis mulle tullakse kallale. Aga minu meelest selle eriala sisu on olla nagu filmirežissöör, ta võib näidelda, aga ta ei pea näitlema. Aga tal peaks olema mingi visioon, arusaam, millises suunas see konkreetne töö peaks kulgema, mitte ainult tehniline pool, vaid ka suurem pilt.
EJ: Võime heas mõttes nimetada: sisearhitekti hullused, visioonid, tema isikupära. Kui tõmbame paralleeli näitlejate maailmaga, siis kõik teavad, et greta garbo mängis oma kuulsaid rolle läbi erinevate filmide, jäädes kogu aeg iseendaks. Kas sisearhitektil peaks alati olema oma kindel käekiri, mis on äratuntav, kuidas oleks see arhitektide poolt vaadates?
Indrek Allmann (IA): Eks see ole alati individuaalne. Kui ma olin verinoor arhitekt, siis olin täesti veendunud, et mul on pädevust tegeleda ruumikujunduse, dekoreerimise ja maastikuarhitektuuriga sealhulgas, sisearhitektuurist rääkimata. Ma olin väga veendunud sellises unifitseerituses ja arhitekti jumalikkuses selles protsessis, kes on võimeline allutama endale erinevaid keskkondi. nüüd, mida aeg edasi, seda enam on saanud selgeks, et maailm on oluliselt fragmenteerunud. Kui sa tahad olla tõeliselt hea, siis sa pead olema hea milleski, ehk et siis sa teed midagi ja ülejäänut võid heal juhul koordineerida, aga sa ei pea seda ise tegema, ehk et sa vajad enda kõrvale teisi inimesi, kes on head selles, milles nemad on head, et realiseeruks ühine looming, ühine eesmärk. Et ei ole võimalik vaadata neid asju vastanduvalt, vaid see on pigem sidus protsess ja mul on hea meel tõdeda, et tegelikult on sellest aru saanud ka seaduseloojad. Kui vaatame näiteks autorikaitse seadust, et kelle looming siis on seadusega kaitstud, siis sealtsamast vaatavadki meile vastu arhitekt, sisearhitekt ja maastikuarhitekt, ehk et tegelikult see pilt on tervik. nii et täna mulle meeldib teha koostööd sisearhitektiga, kes on väga hea.
UV: Samas on näiteks ehitusseadusest sisearhitektuuri mõiste täiesti väljas ja arhitektuuri mõiste ka. no siis meil on üks võitlus võidelda! Järelikult see teadvustamine seaduseloojatele on, et lisaks projekteerimisele on olemas arhitektuur, sisearhitektuur, maastikuarhitektuur. Siin me oleme poolel teel alles.
Ajamõõde – sada aastat – on lühike aeg. Kui me vaatame arhitektuuri, siis kui kaua elab füüsiliselt üks maja? Hakkame vaatama sadat aastat lõikude kaupa, aeg ajalt vajab see kas arhitekti või sisearhitekti puudet, et kas seinad, katused püsivad; maja funktsioonid võivad muutuda ja siis hakatakse seda justkui uuesti lahendama.
EERO JÜRGENSON
Andres Levald (AL): Jätkan suurest pildist. Mina koordineerin viimasel ajal sellist asja nagu maakonna planeeringud – see on üks valdkond, millega ka arhitekt võib tegeleda või maastikuarhitekt. See on kõik üks suur ruum, mis hakkab nö maailmaruumist peale ja läheb üle maastiku, linnaruumiks, hoonetevaheliseks ruumiks ja sealt edasi siseruumiks, nii et kõik me tegelikult tegeleme ju ruumiga ühel või teisel moel.
UV: Suzie Attiwill rääkis siin Melbourne’i näitel, kuidas sisearhitektid tegelevad justnimelt linnaruumiga, kuidas seal on majadevaheline ala niivõrd väike, et ühel hetkel ei tajugi, millal oled interjööris või juba linnaruumis – needsamad elemendid liiguvad ühest ruumist teise. no näiteks pingid, prügikastid, mis iganes, ühesõnaga see piir kaob ära. Selles mõttes on meil küll ühiseid puutepunkte väga palju ja me võiksimegi neid rohkem leida, mitte olla kinni oma eriala väärarusaamades.
UP: Senine praktika näitab, et paremaid tulemusi on saadud siis, kui selgelt on valitud selge stiili ja käekirjaga enesekindel sisekujundaja. Ja kui pärast kuidagi tundub, et see ei andnud õiget tulemust, siis ma olen alati tellijale meenutanud: sul oli vabadus valida õige, aga sinu vabadus ei ole hakata etteheiteid tegema, et sisekujundaja on liiga tugev isiksus või et ta oli liiga selge stiiliga. See ei ole sinu pädevus, järelikult tegid sa vale valiku, sa ei saanud aru, mis projekti sa teed. Ma näen parema osa tellijate poole pealt, et nende tiimide kokkupanemine on üha enam ikkagi isiksuste ja stiilide õige kokkupanemine ja kui see on alguses valesti kokku pandud, siis te ei saa mitte kunagi õiget tulemust. See ongi tellija vastutus.
YA: Mille järele inimesed janunevad, on rohkem selline loo jutustamine ja mujal maailmas teatud kohtades on isegi selline professioon olemas nagu loo jutustaja, meil väga palju pole sellest veel räägitud. Aga muutub aina olulisemaks, et lisaks ruumiloomele – ruum ongi see vahend, millega sa lugu siin jutustad. Aga loo jutustamise oskus eeldab, et sa ei pane ennast mõne professiooni piiridesse.
EJ: Kas sisearhitekt ja arhitekt peaksid olema paremad loo jutustajad kui võib näha täna, praegu, siin Eestis?
YA: nende kõikide professioonide puhul on võibolla jällegi erinevad protsessid. Kas see lugu on algselt üks ja suur või tekib see kuidagi orgaaniliselt ühes meeskonnas. Tegelikult üha enam peab ta saama tekkida meeskonnas ja kui on ikkagi sellised keerukamad projektid, siis vahel on väga hea, kui seal juures on mingi täiesti väline loo jutustaja.
EJ: Martin näitas oma ettekandes St Denis’ katedraali ja ütles, et ei olnud ühtegi joonist selle ehitajatel. Ehitusmeistritele anti lugeda traktaati valgusest ja see on ime, skulptuur, mis on kividest välja voolitud.
Martin Samm (MS): Jah, gootikat ehitati teistes mõõtkavades. Aga kuulates teie arutelu, siis Lätis ei ole sisearhitekti kui niisugust eriala. on inimesed, kes tegelevad sisekujundusega ja nad on tavaliselt kas dekoraatorid või disainerid, aga sellised suuremad ja tõsisemad asjad teevad arhitektid ise, arhitekt ongi sisearhitekt, meie mõistes. Ja selle vahe paneb tegelikult paika üks oluline asi, see on sertifikaat. Riik kontrollib, riik jagab ja ilma arhitektita sa ei saa mitte ühtegi objekti ellu viia, siis ilma sisekujundajata saab küll. üldjuhul näeme, et selle tulemusel tekib nö ajakirja arhitektuur. Kopeeritakse pilte nii Eestist, Soomest, Rootsist, Ameerikast ja siis me kaomegi sinna identiteedi puudusesse, et kõik asjad muutuvad üheks, ühiseks. Küsimus sellest, et kas on meil vaja oma nö eestipärast sisekujundust või arhitektuuri, siis arvan, et iga keel on mõtlemissüsteem. Tunnen seda oma igapäevases elus, kui räägin läti keeles, siis ka mõtlen teisiti, kui jõuan Eestisse ja panen raadio käima, siis tunnen, kuidas mu pea vabaneb, müts võetakse peast ära ja mul läheb kohe kuidagi kergeks. Eesti on väga õnnelikus seisukorras, et sisearhitektuuri peetakse oluliseks ja inimesed on sellega justkui harjunud. Aga lõppkokkuvõttes olulised asjad panevad paika isiksused. Ka Lätis on väga huvitavaid ja tõsiseid lahendusi ja arhitekte, ja samas on õnnetuid asju, mis ei õnnestu. Kindlasti on olulisem hoida oma asja, mis meil on ja teda pühaks pidada.
EJ: See osa, mis sa rääkisid sisearhitekti professiooni praktiliselt olematusest, ei tee küll heameelt kuulajatele. Küll aga on siin Terje, kes on seadusloomega nö tõsiselt müranud paljudes töögruppides ja seda ma usun, et ka koos arhitektidega. Sest mõnes mõttes on see meie võitluste ühisosa selle deemoniga.
Terje Kivist (TK): Ma esindan komisjoni, keda ESLi juhatus suunas uurima, et kus sisearhitektuur paikneb riigi silmis ja seaduste raames praegu. Uurimuse tulemus on see, et tegelikult me ei paikne kuskil. Võtsime ühendust ka õiguskantsleriga, sest liikmete hulgast on tulnud kaebusi, et ei saa oma tööd teha enam endises mahus, kui tegemist on väikese eramu juurdeehitusega või renoveerimisobjektiga, et siis tuleb alati kaasata arhitekt. Ja see on ka tellijaid pahandanud, kes peavad maksma kahele arhitektuuriala spetsialistile, kelle kompetents justkui kattub. Insener tuleb võtta niikuinii. näeme vastuolu, et ühelt poolt riik koolitab kõrghariduse tasemel sisearhitekte, aga kui nad tahavad reaalses elus õpitut ellu viia, siis on see takistatud, tegelikult need tugevad isiksused rikuvad seadust, kui nad kandvatesse seintesse koos inseneriga avasid teevad. Õiguskantsler pöördus majandusministeeriumi poole ja sai vastuse, et ehitusseadus on ohutusseadus ja sisearhitektuurne projekteerimine ei liigitu ehitusseaduse mõttes projekteerimise alla. Sisearhitektuurse projekteerimise sünonüümiks on dekoreerimine ja see regulatsioon on sisse viidud seetõttu, et mitte piirata vaba ligipääsu turule. praegu on sisearhitektuurne tegevus seadustega reguleerimata ala.
UV: ühesõnaga Läti olukord!
AL: Sisearhitektid ei ole siin üksi, ka maastiku arhitektuurne projekteerimine ei ole projekteerimine või ka ehitamine ehitusseaduse mõistes.
YA: Sisearhitektidele jääb alati selline mulje, et arhitektidel on tohutult hästi kõik ja seadusega on neile töö tagatud, kõigile keskmine sissetulek jne. Võibolla tõesti nõukogude ajal töö oli teatud mõttes tagatud, olid suured tellimused üle nõukogude Liidu jne. Ja samas olen väga nõus, et riik peaks loomulikult väärtustama rohkem, seda, mis genereerib väärtust. Teisest küljest ehitusseaduses ei ole ka arhitektuuri sõna kui sellist mitte kordagi mainitud, et see on kogu valdkonnal nö ühine. peaksime lihtsalt natuke meeles pidama, kust me tuleme, millest need ootused või arusaamad pärit on ja kus me täna oleme, kuhu me tahame edasi liikuda, kuidas sellele loo jutustajale peaks seadusega töö olema tagatud. Seda ei saa eeldada, küll aga saab seda koolis haridust andes võibolla loota! Looduses on alati nii, et seal, kus üks uks pannakse kinni, teine avaneb ja tänast olukorda, seadusandlust ja kogu paradigmat võiks vaadata natukene laiemalt, järjest enam võiksime rääkida selles keeles, milles tänane ühiskond mõistab, ja üks selline märksõna on kutse. Et ma ei ole täna siin kuulnud kordagi seda mainitavat, et kuidas on kutsega lood, kuidas on kutse tasemetega lood ja muud säärast? Tegelikult nii mitmeiski hangetes suurte tellijate puhul tuuakse välja see, et nad on valmis tellima teatud kutsega inimeste teenust. Teine asi on, et arhitektidel on võibolla ainult üks privileeg, ja see tuleneb Euroopa seadustest, mis väga selgelt defineerib, mis loom see arhitekt on – nimelt direktiiv, kus me oleme koos ämmaemandate ja teiste toredate professioonidega. Minu kontoris ka üks nimetab end valgustusarhitektiks, kuna ta on New Yorgis õppinud ja sellel alal töötanud, teine nimetab end sisearhitektiks, aga tegelikult me oleme nagu arhitektid. Võibolla on siis üks tee siit välja, et me defineerimegi valdkonna ümber ja me ütlemegi, et me oleme arhitektid oma spetsialiteediga, milles me oleme head.
Publik: Sealsamas direktiivis oli tegelikult arstidel toodud välja kõik erinevad valdkonnad, kuigi ka üks kirurg suudab sünnitusel lapse vastu võtta, on ämmaemand siiski välja toodud. Tekib küsimus, miks ei võiks arhitektuuri alavaldkonnad või siis kõrvalvaldkonnad olla samamoodi eristatud?
IA: Nõus, Eesti kontekstis, aga ma tõin näite Euroopa kontekstist, mis täna on Eesti konteksti suhtes ülimuslik. Seetõttu ma pigem julgustaksin mõtlema selles suunas, mismoodi defineerida seda keskkonda meile võimalikult sobivaks, nii et avalikkus sellest aru saaks.
YA: Tuues Rootsit eeskujuks, siis seal on ka ühine arhitektide liit, mis koondab tõesti 11 000 sise, maastiku ja arhitekti ja erinevaid professioone. Kui me tahame, et meid oleks seadusesse sisse kirjutatud, et ühiskond väärtustaks neid teenuseid, siis tuleks võibolla ka ühineda. Saan aru hirmust, et mingi asi nö lahustub suuremas massis, aga teisest küljest võib see jällegi anda eelise just nimelt kuuldavuse mõttes. Vahel tahaks ma üldse öelda, et tore, kui oleksime kunstnikud, aga noh ruumiloomes ütleme siis arhitektid. Tahaks, et teataks rohkem üksteise tööst jne. Vähemasti erialases esinduses see koondumine pigem tooks tugevust juurde.
EJ: Olles tugev omal alal, on võimalik suhelda tugevate tegijatega sidusalt ja tuleks teha seda valdkondadevahelist koostööd juba koolis. Meil on tugevad professioone siduvad erialaliidud – kas teha koostööd mingi katusorganisatsiooni all või ka pikemas perspektiivis leivad ühte kappi panna, see võib olla väljapääs, et elama jääda siin väikeses riigis nimega Eesti. Ja võib olla, et ka tõestada kõrvalturgudel suuremas tükis nimega Euroopa.
Publik (Carl-Dag Lige, arhitektuurikriitik): Eilse ja tänase sümpoosioni teema on sisearhitektuuri teooria ja praktika vaheline dünaamika; minu meelest on oluline siin lõpudiskussioonis tuua see kultuuriline mõõde ja sisearhitektuuri tähendus tagasi. Kaks remarki veel selle intriigi osas. Eile rääkisin kahe arhitektiga, küsisin, miks ei käida teineteise üritustel? üks vastus oli see, et eesti sisearhitektid mõtlevad nii igavalt või mitteteoreetiliselt, ei ole kontseptuaalset lähenemist ja see on nagu liiga kitsas. Või siis on ilulejad, sellised puhtad esteedid. Ja siis teine asi, mis esile toodi, oli see Raidmetsa koolkonna teema – kõik on hästi objektikeskne, et sisearhitekt teeb ainult tooli või on nagu oma väga kitsa joone peal.
Sümpoosion siin nende päevade jooksul on pigem tõstatanud piiride ülesuse teema, et nagu tõmbaks laiemaks. Minu jaoks on väga oluline hoida seda intriigi ja igal erialal võiks olla oma tuum, pädevus, mille põhjal teha teistega koostööd; selles mõttes see piiride kaotamine on kommunikatsiooni küsimus ja ütleme kompetents konkreetsetel erialadel. Ma ise tahaks uskuda seda, et sisearhitektuuril ikkagi on mingisugune oma tuumkompetents, mingisugune teadmine, kultuuriline väärtus, tähtsus, mida ei saa taandada teistele erialadele. Aitäh!
EJ: Mind isiklikult väga häirib, kui me räägime kommunikatsioonist ja teoreetilisest poolest ja näeme, mis kirjalikes kanalites ilmub, siis ikkagi see nende tekstide ühekülgsus. Kui te kujutate ette koduajakirju, mida ilmub meeletult kõrge hunnik, ja siis on kvaliteediga tekstid, võibolla paar väikest lehte harvalt – minu meelest on üks puudujääk seal!
T-KV: Teeme ühe ringi, kus igaüks toob välja ühe väga olulise mõtte ja noodi, miks ta siia täna tuli (ja see võib väga vabalt olla kriitiline). Samas võiks mõelda, kas sisearhitekt on eelkõige funktsionaalse ruumi looja või pigem poeetilise atmosfääri kujundaja?
TO: Mis küsimusse puutub, kas sisearhitekt teeb funktsionaalseid ruume või atmosfääre, siis funktsionalism ütles, et funktsionaalne ruum tekitas ka väga konkreetse atmosfäärilise tunde või sellise uusasjalikkuse tunde. Võiks ju ka provokatiivselt küsida, kas sisearhitekt teeb midagi sellist, mida arhitekt tegelikult ei oska? Meie hetke kultuuriline paradigma on mingi osa arhitekti ajaloolisest töölõigust muutnud terminiks/erialaks sisearhitektuur. See on antud ajahetkel, antud kultuuriruumis nii, see ei ole kaugeltki globaalne jaotus, ühiskond on pidevas muutumises ja põnev on just nende piiride nihutamine siia ja sinnapoole. Tuleviku digitaalse tootmise ja virtuaalsuse mõõtme lisandumise juures ühiskonda neid nihutatakse veel edasi ja tagasi, nii et sisearhitekti eriala piirid muutuvad päris kindlasti.
HP: Mul tekkis ka üks mõte paar päeva tagasi, nimelt et riigiarhitektidest on hästi palju kõneldud, et riigi sisearhitekti võiks ka sinna kõrvale äkki sebida. Interjöör on inimesele väga lähedal ja kui riiklik interjöör on kehvasti tehtud, siis riik ütleb, et tal on pohhui põhimõtteliselt sellega. Ja see võiks muutuda.
UV: Paljude projektide kitsaskoht on laiema tellija või laiema avalikkuse asjakohane haritus. Või informeeritus või kaasatõmmatus. Sisearhitektide Liit on teinud hulga tööd viimastel aastatel sel alal ja tänu neile selle eest, aga ärge siis unustage, et seal on veel üsna palju teha.
AL: Igalühel on selles riigis kui kodus oma koht, on see siis sisearhitekt, maastikuarhitekt või arhitektplaneerija. Eks me peame koos seda asja ehitama.
KV: Kui tahame ühiselt midagi saavutada, siis mitte fragmenteerumine pole see märksõna, vaid justnimelt ühinemine, ühistöö. paar aastat tagasi lõime sellise platvormi nagu Arhitektuurikoda, mis ühendab kõiki arhitektuuri valdkonnas tegutsevaid ühinguid: arhitektuurimuuseum, Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond, arhitektide liit, sisearhitektide liit, maastikuarhitektide liit. Just sellises koostöös ma näen eelkõige perspektiivi ja kõigi meie ühiste probleemide lahendamise võtit – pigem koostöö kui fragmenteerumine.
YA: Kõik, kes siia täna on tulnud, on tulnud siia sellepärast, et see väike osa maailmast, mis on selline, vähemasti tundub – ilus, hea ja huvitav, et see kuidagi kiirgaks veel rohkem ja laiemalt väljapoole! Me ei tohiks seda ühist eesmärki ära unustada ja peame olema ettevaatlikud oma kommunikatsioonis ja saama aru, et väljast vaatajale oleme me kõigile ikkagi nagu üks seltskond. See suur maailm, millega võidelda, on oluliselt suurem, ma usun sellesse kokkutulemisse küll!
IA: Kandideerisin Arhitektide Liidu esimehe kohale, sest olen jõudnud veendumusele, et kui me ei ühenda jõudusid justnimelt sidusliitude, siduserialade vahel, siis me kaome kõik ja see on väga otseselt ellujäämise küsimus, mis on väga otseselt nn lahustumise oht, mille vastu me saame seista ainult jõude koondades. Mul oli täna väga lugupeetud riikliku organisatsiooni direktoriga telefonikõne, milles minu etteheide temale oli, et on välja kuulutatud hange, kus puudub igasugune kvaliteedinõue nii sisearhitektuurile kui arhitektuurile – tegemist on riiklikult olulise asjaga. Vastuseks sain, et ei tellita ei sisearhitektuuri ega arhitektuuri, tellitakse funktsionaalset ruumi. See on see, mis on meil vastas, mille vastu me peame ühiselt võitlema, oma vähesed vahendid, mis me suudame ükskõik kuskohast kokku panna, ühendama, et saada oma hääl kuuldavaks.
UV: Ühinemise jutt ongi väga mõistlik, ja tegelikult, viibides just sisearhitektide liitude Nordic Meeting’ul mõned nädalad tagasi, oli nendest erinevatest trendidest tõsiselt juttu, ja teadmiseks lihtsalt, et norrakad liiguvad sama teed pidi. Arvan, et meil on siin edaspidiseks kõneainet kõvasti. Meelde jäi ka Morten Lundi üks päris tore lause sisearhitektuurist: Interior architecture is not just architecture, järelikult on seal veel midagi!
PP: Kõrvalseisjana ja keeleinimesena mõtisklesin selle üle, et arhitekt ja sisearhitekt on nagu arst ja ämmaemand, et kui häda käes, siis teeb ta selle teise töö ka ära, aga üldiselt on ikka lahus seisvad asjad. Aga hea meel, et neid piire ei tõmmatudki. Ainult sõnaraamatukoostajatel on muidugi raske, nemad peavad neid piire paratamatult tõmbama sõnaraamatute jaoks.
TG: põhiliselt on sisearhitektuuri ja arhitektuuri tulemus täielikult sõltuv isiksustest, kõik hakkab loovisikust peale, et milleks ta võimeline on, kui hea läbirääkija ta on ja kui veenev on tema kontseptsioon, mida ta esitab. Minu meelest on praegu teatud arenguetapp ja see kogu aeg muutub ja sisearhitektuur muutub koos generatsioonidega, tähendab iga generatsioon kannab oma sõnumit ja see on üsna vältimatu. Ma toetaks sellist katusorganisatsiooni, et oleks ikkagi üks siduv lüli kõigi nende erialade vahel!
MS: Midagi ei ole sündinud siia maailma, mis oleks sündinud ilma jumalata ja tema tahtmiseta ja kui me räägime sellest väljastpoolt vaatamisest, siis vaataks veel üks aste väljapoolt, kes me õige oleme; see on ju kutse kõigile mõelda natukene selle inimliku olemuse peale, kus inimene leiab jumalaga kontakti, sealt tekib siis ka loomine ja see, mida me loome.
TK: Me ei tohiks üldse nõus olla sellega, et arhitektuur ja sisearhitektuur jääksid seadusest välja. Sellepärast, et seadus on baas, kus suunas me liigume. Ja kui me seadusest oleme väljas, siis juhtubki see, et me tellime funktsionaalset ruumi. Ja ma tõesti arvan, et me peaksime arhitektide ja maastikuarhitektidega ühinema, selleks et olla võrdsed inseneridega ja ehitajatega. Ikkagi haridus on see, mis garanteerib identiteedi ja eriala.
EJ: See ümarlaua arutelu on ennast õigustanud ainuüksi ka siis, kui sõnaraamatusse tuleb üks definitsioon pärast seda pisut täpsemalt juurde. Tahaks soovida sellele sõnaraamatule võimalikult suurt tiraaži (ja internetti ja kuhu iganes), sest see, mis jääb sõnana paberile, sellel on kindlasti ka kindlam väärtus.