Margit Argus

Pilk praktikale

OMA töös puutume me palju kokku ajalooliste hoonete renoveerimise ja neisse uute funktsioonide loomisega. Vanade majade uuendamise juures on oluline olemasoleva ruumi ja konteksti ühendamine uue funktsiooniga. Lahendamist vajavad ikka ja jälle küsimused, kuidas uued otstarbed nii ära mahutada, et ei kaoks funktsionaalsus ja tuleks välja kogu ajaloolise ruumi potentsiaal, ruumi terviku loomine, uute tegevuste ja ruumiliste lahenduste ühise eesmärgi teenimine. Ajalooliste hoonete puhul on sageli ranged piirangud – olemasolev ruumikehand, muinsuskaitse, ajaloolise kõrvutamine kaasajaga. See on omamoodi väljakutse, mis on põnev ja täis kirgi. Iga uue objektiga tööd alustades tuleb lahendada peamised võtmeküsimused – mis on hoone eesmärk ja kellele me seda teeme –, tuleb leida kontseptsioon ja lugu, mis annab raamid. Meie töömeetodite märksõnaks on ju ka maailmade ja lugude loomine. Kui algusest peale on väga selge ja tugev kontseptsioon, siis on järgmised arhitektuursed võtted palju lihtsamini leitavad. oluline on teema püstitus, millele tugineda. Allpool kirjeldan kahe väga erineva objekti puhul ootusi, lahendusi, töö meetodeid ja tulemusi. Kvaliteetse tulemuse saamiseks on väga oluline roll tellija ja arhitekti koostööl ning ühiste eesmärkide saavutamine.

Kuldne varakamber vanas kirikus

Tartu ülikooli ajaloomuuseum tegutseb väärika keskaegse Toomkiriku varemetes, mille interjöör 80ndatel poola restauraatorite poolt suuresti ümber ehitati vahelagede lisamisega kõrgesse kiriku kolmelöövilisse õhuruumi. Ruumis sees viibides vihjavad ajaloolisele kirikuhoonele vaid teravakaarelised võlvid ja aknad. Kõnealused näituseruumid on seega madalad ja sopilised. Kuna hoone siseruumidele erilisi muinsuskaitselisi piiranguid ei olnud seatud, siis lähtusime muuseumi vajadusest ja soovist luua näituse keskkond, mis toetaks ekspositsiooni ja oleks elamuslik.

Näitusel on eksponeeritud muuseumikogu väärtuslikumad esemed, millel on ülikooli ajaloos olnud oluline roll. Samuti leiab sealt esemeid, mida on harva eksponeeritud, ka lausa esimest korda välja toodud haruldusi. näiteks leiab näituselt Vene keisri Aleksander I poolt allkirjastatud ülikooli asutamisdokumendi ning ühe neljast maailmas allesolevast puškini surimaskistist. ühtlasi on näitusel väljas Eesti vanim lauakell aastast 1564, mis kuulus Tartu ülikooli raamatukogu esimesele direktorile ja kunstimuuseumi rajajale Johann Karl Simon Morgensternile; professor Juri Lotmani inspiratsiooniallikaks olnud väike Voltaire’i kipskuju; ülikooli rektori Friedrich parroti Ararati mäelt pärit laavatükiga sõrmus ja tema enda konstrueeritud baromeeter, millega ta oli määranud Ararati kõrgust; esimest korda näidatakse ka Eduard Viiralti surimaski ja surilina, mille nurka on Viiralt isiklikult ka joonistanud. Kõigil nendel eksponaatidel on väga oluline koht meie teaduse ajaloos seoses ülikooliga. Võib ka öelda, et siin on Eesti teaduse ja ajaloo aaretekamber.

Märksõna „väärtus“ ongi väljapaneku üks tuum ja kuidas seda väärtuslikkust esitleda. Eesmärk oli luua väärikatele esemetele peen ja soliidne ruumiline keskkond, kus iga ese on omaette esile toodud. Esemed on küll vanad, aga Tartu ülikool ise on väga kaasaegne, seega leidsime, et uus loodav keskkond peab olema pigem ülikooli nägu ja modernne. Tänapäevaseks teeb muuseumi see, et lisaks asjade eksponeerimisele on neile loodud kontekst nii sisulises kui ka kujunduslikus mõttes. Külastaja saab osa loost, mis aitab eksponaadi olulisust ja tähtsust mõista.

Ruumi sisenedes püüab kõigi külastajate pilke esmajoones massiivne kuldne lagi. Madalamaks toodud lae peamine ülesanne on varjata lae all olevaid kommunikatsioone, mida ei olnud võimalik konstruktiivse lae sisse peita. Kuid ripplae teine roll on luua totaalne ruumiline keskkond, mis looks aardekambri meeleolu. Lae modelleerisime 3D­mudelis, millest omakorda genereerisime pinnalaotiste joonised. Lae tootja lõikas cnc­masinaga laotised välja ja voltis pinnaks kokku. Lae materjaliks on kõige tavapärasemast ehitusmaterjali kauplusest kättesaadav HDF­plaat, mis on hiljem värvitud kuldseks. Materjali valiku tingis muidugi eelkõige näituse kasin eelarve, kuid ka materjali kergus ja lihtsus seda töödelda. Laes on nelja eri tüüpi mooduleid, neid peegeldades on saadud tulemus, mis jätab mulje täiesti unikaalsest laest.

Soovisime, et kogu ekspositsioon oleks tunnetuslikult kerge, veidi salapärane ja et eksponaadid justkui hõljuksid ruumis. Esimesed kavandid nägid ette, et vitriinid on kõigist neljast küljest klaasiga, kuid sellist lahendust pelgas tellija. Esiteks oleks eksponaatidele vajalik taust ja teiseks külastajatele turvalisus. Kolmandaks sai määravaks kappide konstruktsioon, sest need pidid olema lihtsalt avatavad. Kliimavitriine ei olnud võimalik muuseumil soetada, seega tuleb mõningaid eksponaate teatud intervalli tagant vahetada. nii jäi tulemuseks lahendus, milles klaas varieerub tummade osadega. Võib julgesti öelda, et kogu töö valmis rätsepaülikonnana oma ala meistrite käe all – täpiks i­le paigutasid eksponaadid vitriinkappidesse nimelt ehtekunstnikud, kusjuures igale eksponaadile on loodud erilahendusega alused ja kinnitid. näiteks pronksist Morgensterni lauakell seisab pöörleval alusel, et tema ilu oleks igast küljest näha. Kuldsele laele ja vitriinkappidele sekundeerivad mustad seinad ja hämar, salapärane valgus. Kuldset põrandat kaunistab temaatiline graafika: Tartu ülikooliga seotud teadlaste tsitaadid ajastuomastes šriftides. näitusel on mitmesuguseid kihistusi, mis teevad ruumi huvitavaks, seal võib uudistada tunde.

Tartu ülikooli Ajaloomuuseumi meeskonda ja meid ühendas kompromissitus tulemuse suhtes – olime valmis panustama, et lõppmulje saaks hea. Tellijagi oli väga pühendunud näituse tegemisse, nii projekteerimisfaasis kui ka ehitusprotsessis. Lõpptulemusena valmis ruum, mis annab edasi aardekambri meeleolu. Ruum on saladuslik, hubane ja täis haruldasi leide. Lõime ülikooli aaretele keskkonna, mis tõstaks esile nende erilisuse ja oleks sama väärikas kui eksponeeritavad esemed ise. Ruumiline lahenduskäik oli keerukas ja töö käigus oli küllaltki momente, kus tellijat tuli veenda valitud lahenduste toimivuses või sobivuses. nii erilahendusega laest kui vitriinkappidest tegime maketid, seejärel prototüübid ja alles seejärel läksid asjad lõpptootmisesse. prototüüpide tegemine unikaalsete lahenduste puhul on väga oluline, kuna see toob esile vead, mida projekteerides ette ei näe. Kokkuvõttes aga võib igati rahule jääda, sest aaretekamber on sama väärikas kui tema sisu.

 

 

 

Teaduskeskus kaunis ajaloolises elektrijaamas

Avastuskeskuse sobitamine väärikasse ajaloolisse industriaalkeskkonda oli keeruline väljakutse. Sisult sobitub Energia avastuskeskus vanasse elektrijaama ideaalselt, kuid kuidas lahendada teemad vormiliselt, arvestades, et keskuse ruumiprogramm ja alamnäitused on äärmiselt erinevad, ent samas on soov vana tööstushoonet eksponeerida terviklikult. Hoone kõige suurem arhitektuurne vaatamisväärsus on 1930ndatest säilinud turbiinisaal ja lülitussaal, milles on alles ajaloolised detailid – generaatorid ja juhtimiskeskus. Algselt, enne ümberehitustöid, oli sissepääs põhja puiesteelt, mis suunas külastajad kohe imposantsesse saali. Uus kaasaegne muuseum vajas tugifunktsioone suuremas mahus ja selliselt vormus ka otsus viia kogu sissekäik korrus madalamale. Esmamulje võib külastajale jääda kummastav, et miks suunatakse inimesed eksitavalt madalasse – pimedale poolkeldrikorrusele, kuid selline lahendusvõte võimaldas säästa maja kõige hinnalisema ruumi – ajaloolise turbiinisaali terviklikkuse. Sissepääsu tasandi vahelaes lõime visuaalsed vaated keldrikorrusega – planetaariumi – treppe ümbritsev õhuruum n­ö avab hoone, kandes sõnumit „Tule ja avasta mind!“. See märgusõna on majas läbiv – nii eksponaatide kui ka hoone arhitektuursete lahenduste osas.

Ajaloolise turbiinisaali ja lülitusruumi taastamisel jälgisime maksimaalselt ajaloolist interjööri, säilitades ja püüdlikult integreerides ekspositsiooni, et üldmuljet mitte lõhkuda. Energia ajalugu tutvustavad eksponaadid ja välgusaar asuvad saali keskel poodiumil, seintest lahti, luues niiviisi ruumilise eralduse ajaloolise saalikehandi ja eksponaatide vahel. olemasolevad vanad generaatorid, mis on hoone süda, säilitasime ja eksponeerisime olemasoleval asukohal, need puhastati vanast värvikihist ja asendati uuega. Vanade seadmete ümber ja vahele loodud ekspositsioon on oma koloriidilt sarnane ruumis domineerivate seadmetega. Uued eksponaadid ja vanad generaatorid on koondatud 18 cm kõrgusele platvormile – kokku moodustab väljapanek justkui ühe suure „masina“.

Keldrikorrustel avasime konstruktsioonid, mis elektrijaama tegutsemise aegu olid suletud ja ei olnud kasutuses. Selliselt õnnestus luua kaks korrust kõrgeid ruume, mida muuseum enne renoveerimistöid kasutas ainult osaliselt. Keldrikorruste massiivsed hoone betoonist tugisambad kannavad turbiinisaali masinaid. Avasime sammaste vahel vahelaed ning rajasime sinna hoone peamised liikumisteljed. nüüd saabki korruste vahel kulgedes tajuda hoonet terviklikult otsekui lõikena joonisel, kust avanevad vaated näitusesaalidele ja eri kihistustele. Keldrikorrusel mõjuvad massiivsed sambad muidu avatud planeeringuga saaliruumis ruumi jaotajatena. Teadlikult on säilitatud vanade betoonpostide algupärane pinnaviimistlus, et rõhutada nende vanust ja olulisust hoones.

Ekspositsioon on teemade kaupa ja korruste lõikes selgelt eristatud, mida toetab kujunduslik ja vormiline lähenemine. Kui näiteks suures saalis asuvad ajaloolised ja elektri tootmisega seonduvad eksponaadid, siis sellest korrus allpool on taastuva energia teemaline väljapanek. See korrus on roheline ja tulevikku vaatav. Antud korrusel asub ka ürituste läbiviimiseks mõeldud ruum ja päris väikestele põnnidele oma nurgake. Keldrikorruselt piilub massiivne planetaariumi poolkera, mis oma valges nahas mõjub moodsa elemendina ja mille kõhus viiakse läbi teadusprogramme.

Päris sügaval maapõues on helide ja optika korrus, mida toetab optilist illusiooni loov graafiline lahendus seintel, põrandal ja lagedes. Värske kollane loob kontrasti hallide betoonpindade kõrvale. Eksponaate ja funktsioone on väga erinevas skaalas, mis kõik tuli ühele korrusele ära mahutada. Kokkuvõttes sai keldrikorrus kõige põnevam oma sisult ja vormilt ning sekundeerib turbiinisaalile. Korrustevaheline teemadejaotus on terviklik ja läbi mõeldud – alumistel korrustel asuvate erinevate loodusseaduste rakendamine tehnoloogia kaudu viib ülemise korruse elektri avastamiseni ja energiani jõudmiseni.

Lisaks ülimahuka ja keeruka ekspositsiooni hoonesse mahutamisele seadsime endale eesmärgiks ka vana tööstushoone arhitektuurse ja konstruktiivse terviklikkuse maksimaalse eksponeerimise. Miinuseks võib lugeda tellijapoolset lähteülesande koostamist. Tänaseks päevaks on selgunud, et maja on populaarne ürituste korraldamise koht, kuid esialgne tellija soov oli luua ainult kompleksne näituseruum. Vastavalt oleks pidanud ruumid ka projekteerimisfaasis kohandama, sest tänane saali akustika ja tehniline park ei arvesta sellega.