Krista Aren
SISU WORKSHOP: Helid ruumis ehk mis häält teeb rabarber?
JUHENDAJAD: HELENA TULVE, TATJANA KOZLOVA – JOHANNES, TARMO JOHANNES, TAMMO SUMERA
PALUN kujutle endale jalga väikesed mustad madala kontsaga kingad. nüüd kujutle, kuidas sa jooksed üle kiviplaatidega kaetud põranda. Kas sa kuuled mingit heli, oskad seda kirjeldada?
Nüüd jooksed üle laudpõranda? üle parkettpõranda, üle laminaatpõranda, üle liivapõranda, üle asfaldi, üle vaiba? Kas kuuldud helid on samaväärsed infokandjad kui nähtud vaated?
Sellest, et helid on üks ruumi atmosfääri tajumise ja emotsionaalse mõjutamise olulistest teguritest, enamasti ei räägita, vähemalt mitte Eestis. Sisearhitektuurse projekti juurde kuulub aga üks konkreetne ja mõõdetav komponent, mis tegeleb heliga interjööris. See on akustika.
Töötuba ehk lugu sellest, kuidas ma osalesin improvisatsioonilise heliteose loomisel ja esinesin laval koos väga heade muusikutega
Ühel vettinud vihmasel suvehommikul koguneme Kanuti gildi saali, kus algab workshop, mida viivad läbi oma ala tunnustatud tegijad heliloojad. Tunnistan, et minult nõudis kõvasti julgust registreerida end sellele üritusele. Teema tundus aga sedavõrd võrgutav ja vähetuntud, et otsustasin riskida. oli öeldud, et soovi korral võib iga osaleja kaasa võtta helisid tekitavaid vahendeid. Võtsin kodust kiiruga sinise klaaskannu ja peotäie pähkleid. peas kumises Käbi Laretei trikk laste tähelepanu äratamiseks klaverikontserdil. Mäletan midagi pärlite puistamisest kristallkaussi.1 Koorimata pähklid ja värviline klaas on vähem aristokraatlik, aga ilus ikkagi – lohutan end visuaalse maailmapildi esindajana. Merekivikesekommide sarnased suured pärlid panin kaela. Igaks juhuks. Kuniks lava korda seatakse ja tehnikat sätitakse, saan mõelda sellest, mis suhted mul muusikaga on. Käin kontsertidel, kuulan klassikalist muusikat ka uut sümfoonilist muusikat. Käin metsas, mere ääres – tuule kohin, rohu kasvamine ja lainete rütmiline sahin on üks osa minu igapäevast. Kuulmine on minu meelest terav: kuulen ka üsna vaikset heli ja liiga tugevat ei kannata kõrvad üldse, pean näpud kõrva panema. Kodus mängivad kõik teised mingit pilli. peale minu. Samas kuulen kohe, kui mingi vale noot tuleb.

Muusikud räägivad oma taustast ja siis annavad meile ülesande: pange silmad kinni ja püüdke kuulata kõike, mida õnnestub kuulda umbes 5–7 minuti jooksul. pärast kirjeldage.
Proovin: saalis istudes kuulen kaugel tänaval sõitvat autot, keegi lohistab lähemal mingeid kaste, kardina tagant kuuldub jutukõminat – lausetest täpselt aru ei saa. Kellegi sammud. ühel hetkel taipan midagi, mis sunnib mind täiega ärkvele: helid kostavad materjalidest läbi! näha saab ju ainult enda silme ees olevaid asju. Materjalide vastupanu. Kuuldeaparaadil näib olevat rohkem võimalusi kui nägemisel.
Hiljem lubatakse kommenteerida: peaaegu kõik on kuulnud ka lae all olevate valgusallikate undamist, mina ei kuulnud. Kui juhitakse tähelepanu, siis kuulen küll. Päris hirmutav.
Räägitakse helireostusest. Sellest, et meie ümber on tegelikult pidev tehniline helifoon, mis meid paratamatult mõjutab, kuid mida me sageli enam ei kuule. See ongi märk, et reostus on oma töö teinud. Teemasse sisseelamise soojenduseks räägivad heliloojad oma teostest ja toovad näiteid.2
Peale väikest hingetõmbepausi algab helide tekitamine. Muusikaks ma seda esialgu nimetada ei julge (nagu ma ei söanda kunstiks nimetada päris igasugust loomingulist protsessi). Lavale toodud tasapindadele on asetatud veidraid ja põnevaid instrumente, mis on mõeldud erinevate helide tekitamiseks: torud, juhtmed, kaablid, kahistid, põrgutid, kristallklaasid, pärlmutterhelbed, trianglid, veiniklaasid jms moodustavad tänase hetke orkestripillide komplekti. Saame proovida kõiki instrumente ja kuulata tähelepanelikult nende kõla. Algab tõeline orkestriproov ja mul on tuline kahju, et keegi ei salvesta. Minu lemmik on hiigelpikk toru, mis täidetud seest liiva või kruusaga. Toru horisontaalselt hoides ja edasitagasi liigutades kostab tsahkatsahka. Kui toru üks ots ülespoole tõsta, hakkab liiv seal sees allapoole valguma, tekitades järjest võimsama veekohinasarnase heli. Keegi leiab varda otsa topitud kummipallikese, millega aeglaselt mööda klinkerplaati tõmmates tekib tõrin. See heli on nii imelik, et kogu seltskond jääb kuulatama. Kiiresti üksteisele järgnevad põrkumised tekitavad hääle, mis on ühteaegu rütmiline ja pehme, samas väga meditatiivne. Kristallkaussides saab ringi keerutada klaaskuule. Heli on terav ja tugev, monotoonne. Taipan, et värvilised suured pärlid minu kaelas pole asjata lisand. Vardaga mööda oma kõhul rippuvaid plasttükke libistades kostab klõbin, mis kõlbab muusikaks. Vähemalt sel hetkel. Meid kutsutakse ringi. Heliloojad on kordamööda dirigentideks ja paluvad alustada valitud pillidega helide tekitamist. Tingimus on, et teisi tuleb kuulata. Sellest teadmisest lähtuvalt võib sujuvalt oma pilliga liituda.
Vahepeal on saanud kokku 10 inimese suurune ring ja helide tekitamine alaku! ühel imelisel hetkel tajuvad kõik, et sünergia on tekkinud ja improviseeritud orkester „töötab” väga loominguliselt. Minutid ja tunnid kaovad üksteist kuulates ja tähelepanelikult jälgides. ühel hetkel on täiesti võõrastest inimestest saanud toimiv meeskond. oh, oleks ruumilise keskkonna loomisel ainult sagedamini samasugust tähelepanelikkust ja üksteise respekteerimist! proovime veel paari isemoodi lähenemist ja lepime kokku, et julgeme õhtul kogunevale publikule esineda improvisatsioonilise heliteosega.
Järgmist osa juhib Tarmo Johannes, kes on tunnustatud flöödimängija ja loonud mitmeid kaasaegseid digitaaltehnikat kasutavaid heliteoseid.
Ta innustab meidki kaasa töötama. Tingimuseks oli kaasaegse nutiseadme olemasolu. Hetkega on minu ebameeldivalt puutetundlikust (liigtundlikust isehelistavast ja ise minu elu üle otsustavast) läikivast mustast objektist ometi kasu!
Tarmo esitab lavalt flöödipala ja kogu meie mittemuusikutest kamp saab hiljem selle esituse intensiivsust muuta. Muutused kajastuvad ka suurel ekraanil visuaalse dünaamilise diagrammina. ägedad emotsioonid tekivad tõenäoliselt tundest, et saad muuta midagi hoomamatut. Selles mõttes erineb kogemus ruumilise keskkonna kujundamisest – kus kõik on käega katsutav ja silmaga nähtav. ühiselt loodud digitaalne heliteos on samuti õhtuse kontserdi osa.
Workshopi imeline mõju kestab ja mõttearendus töötab siiani. üks kõige hämmastavamaid tõdemusi seminarist oli helireostuse näited. Analoogi võib üle kanda ka visuaalsele ruumilise keskkonna tajumisele: enamik inimesi ei märka visuaalset reostust ehk müra enda ümber. Tähelepanematus ja harjumus võimaldab meiega manipuleerida. näiteid pole vaja kaugelt otsida – reklaami ja taustamuusika agressiivsed mõjutusvahendid on üldtuntud. Auditiivse ja visuaalse keskkonna paralleelid on ilmselged. Reostus, vaikus, kaos ja kord kehtivad mõlema puhul. Sellega seoses palusin vestlusringi heliloojad, kes mõtestavad lahti meid ümbritsevat helilist keskkonda.
Krista Aren (KA): Kuulates muusikute arutlusi, tabasin nende kõnepruugis midagi üllatavat – kuuldava maailma illustreerimseks kasutatakse väga sageli visuaalkunsti terminoloogiat, nagu helipilt, vormi struktuur, läbiv joon, kõlavärvid, arhitektooniline ülesehitus. Miks see nii on?
Helena Tulve (HT): Rääkides hakkavadki sõnad teist tähendust omama. Ja ma tõepoolest näen ka pilti. Eristan värve. Helidel on kindlasti värvid. Selle nimi on automaatne sünesteesia. Lugege Mikitat. Minu jaoks on helid ruumilised, samuti näEn helide värvispektrit. näiteks do’l ja re’l on erinev kõla ja samuti erinev värvitoon.
Tatjana Kozlova-Johannes (TK-J): Sünesteetiline meel on inimesele tegelikult omane. Seda puudutatakse ka muusikaajaloo kursusel. Muusikat kuulates näeme pilte ja tajume värve vastavalt esitatud kompositsioonidele. Muusikat kirjutades ma varem kuulsin värve, nüüd on need suurelt osalt asendunud tekstuuri tajuga. Tekstuuri tunnetamine on tõenäoliselt seotud suurema kogemusega. Arvatakse, et arhitektoonika tekkis muusika kirjapanekuga (üleval–keskel– all). noodikiri ja sellega kaasnev visuaalne pilt on mõjutanud muusikateose struktuuri. Silmale nähtav mälupilt on seotud komponeeritava heliteosega. nüüd, kus noote ei kirjutata enam käsitsi ja paberile, võib muutuda ka meie muusikataju.

KA: Mõtlen kohe samal hetkel üllatava paralleeli peale arhitektuurses projekteerimises. paberile joonestades, joonistades oli kogu aeg silme ees tervikpilt ja eri staadiumid. Samas pidi arhitekt tasapinna oma ajus ruumiliseks looma. ühel ajahetkel tekkisid mälupilti kõik ruumilise struktuuri olulised komponendid. Arvutiga projekteerides selliseid seoseid pole vaja luua. programm annab sulle ette kogu pildi. Kindlasti mõjutab see ka mõtlemist. Mis on müra ja mis on heli? Millal heli muutub müraks?
HT: Müra on kindlasti heli alaliik. 20. sajandi algul koos tööstusrevolutsiooniga tekkis industriaalse heli ülistus – masinate muusika. Luigi Russolo sõnastas industriaalse unistuse. John cage eksperimendid. Kõik, mida me kuuleme, on põhimõtteliselt müra. Küsimus on, kuidas me seda kuulame, selekteerime ja eksponeerime.
TK-J: Just, absoluutse vaikuse seisukohast on iga heli müra. Ka muusika võib osutuda müraks. näiteks otsa muusikakoolis töötades segavad teised muusikainstrumentidega tehtud helid keskendumist. Kui helisid pole võimalik keskendunult kuulata ja nad on segavas kontekstis – võib ka harmooniline heli osutuda müraks. Futuristid väitsid, et mürast saab tulevikumuusika. Muusikaterminoloogias nimetatakse müraks ka helikõrguseta heli ning see on üks muusika komponente.

KA: Millal saab ümbritsevatest helidest muusika?
HT: See on vormistamise ehk vaatenurga küsimus. Kuulaja positsioon on oluline. Kuulamise õpetamine võiks olla soositud kõikides vanusegruppides. oskus kuulata aitab keskenduda ja vaadata kriitilise pilguga ka ümbritsevat keskkonda. Muusikute kõrvale on ülimalt häirivad kaubanduskeskuste helifoonid, mis pigem tõukavad eemale kui meelitavad ligi. Kui laiem seltskond oleks võimeline tähele panema, mida tegelikult kõlaritest lastakse, siis võiks ebameeldivaid assotsiatsioone tekitav taust ehk isegi muutuda. Kui agressiivse tümaka asemel kostaks näiteks loodushääli, kas ostjate hulk väheneks drastiliselt? Võiks teha sellise eksperimendi.
Helide teadlik kuulamine on seotud ka elamise kvaliteediga. Kui me enam midagi tähele ei pane, on võimalik, et oleme liiga mõjutatavad.
TK-J: Helidest saab muusika koos kuulajaga. Muusika on organiseeritud helide järgnevus. Kui on olemas kuulaja, siis ongi heli organiseeritud. üks tuntumaid tänapäeva teoseid on John cage’i “4’33”, kus kontserdipublik tuleb helisid täis urbaniseerunud keskkonnast ja istub saalis, et kuulata vaikust neli minutit.
KA: Jälle püüan tuua paralleeli visuaalse pildiga. Muidugi, selliseid vaikuse– pimeduse tunneleid on tehtud paljudel näitustel ja väljapanekutel. Iga kord on isemoodi nauding. Tulles väsitavast, virvendavast ja vilkuvast messikeskkonnast, sobib vaikuse ja puhtuse tunnel suurepäraselt vaimu taastama. Tänastes lennujaamadeski on olemas nn meditatsioonitoad, kus telefonid ja muud tehnikavidinad on keelatud. ümbritsev heli on summutatud. Kuid kas argihelidest võiks saada inspireeriva atmosfääri looja?
HT: Jaa, muidugi – see on vormistamise küsimus. nö kuulaja positsioneerimine. Urbanistlike helide korduvus ja võlu on kindlasti olemas. Vilistavad tellingutorud jne. Tuleb väga tähelepanelikult kuulata, leida kordusi, märgata taktide libisemist ja luua seoseid. neid sobivas raamistuses eksponeerida. oluline on osata kuulata. Seda tuleks koolides ka rohkem õpetada. Samas, kui nimetada argihelideks sundventilatsiooni müra ja avalike ruumide taustamuusikat – võib see olla uskumatult häiriv ja muusikutele tundub, et ka tervistkahjustav.
TK-J: Seda me just ühisel workshopil tegimegi. Kui silmi saab inimene sulgeda, siis kõrvu ju tegelikult ei saa. paljudest ostukeskustest tahaks kiiresti põgeneda just taustahelide pärast. Muusikaks ma seda nimetada ei julgeks.
KA: Kas looduslikel ja urbanistlikel helidel on midagi ühist?
TK-J: Ma ei tea, mis on nende erinevus. Mõju poolest võivad mõned tehnilised helid olla väga meeldivad ja looduslikud samas ebameeldivad. Ehitusplatsi monotoonne kopsimine või vee tilkumine võib ühel hetkel olla nii inspireeriv kui ka väga häiriv. Hinnangu annab vastuvõtja, mitte heli ise. Tegelikult tuleks helide mõju uurimisse kaasata ka psühholooge. Vaikust tuleks kuulata, mitte heli. Soomes Vaikuse kabel ja lennujaamade vaiksed toad.
HT: Linnamüra võib olla vägagi poeetiline. See, mis on häiriv, on korduvus. Müra algelement on erinev looduslikust – “nurgad on kandilised”. Looduslike helide puhul võlub mind äärmine paindlikkus – erinevus pisikestes detailides. Kõrvalekalded. Vead, mis on elu tunnuseks. Loomulik kurv, mis on tehislikkuses puudu.
KA: Kas pealtnäha isetekkelises helimaastikus on võimalik leida ka harmoonilist struktuuri? Kaose ja korra tõlgendamine helis ja ruumis?
TK-J: Loomulikult on toimivad protsessid sarnased. Me ei saa neist mööda vaadata. Urbanistlikud protsessid seonduvad paratamatult kunstiga. Meie oleme kogejad ja väljendajad. See on nagu avatud aken. Sul on võimalik kõik selja taha jätta, aknast välja vaadata. Küsimus on, mida sa seal näed… või kuuled?
KA: Kas sul on mõni paik või koht, kus sa end eriliselt hästi tunned? Kas oled kunagi teadvustanud neid komponente, mis sellise tunde tekitavad? on see üldse seletatav?
HT: oma kodu luues uurin materjale. Need peavad olema mõnusad elamiseks. näiteks savikrohv summutab mõnusalt heli. Kipsplaadiga kaetud pinnad muudavad heli lamedaks. Hämarus tekitab turvalise tunde. ürgne koobas. Emakoda.
TK-J: Raba. Männimets. Klooster. Vajan avarust, ülevaadet. Helilooja ei suuda töötada ühes ja samas suletud ruumis. Mõttemuster hakkab korduma. Tegelikult tunnen ma sellisest kohast puudust. Akadeemias näiteks on jube õhupuudus. Ventilatsiooniagregaadi mürin.
Järeldused ehk vaikus ja tühjus - kas nad on olemas?
Heli on üks tervikliku ruumilise keskkonna tajumise olulistest komponentidest. Sellesama keskkonna kujundajatele (arhitektidele, disaineritele) ei tutvustata helidega seonduvat just liiga palju. Sisearhitektid tunnevad valdkonda, mille nimeks on akustika ehk tavakeeles „kuuldavus, kõlavustingimused”, mis väljendub suurelt osalt arvulistes näitajates, olles niisiis mõõdetav suurus. Igapäevaseks mõjutajaks on aga midagi, mis pole mõõdetav ja täpselt seletatav.
Kui kaubanduskeskustesse ja ühiskondlikku transporti lülitatud agressiivne helifoon on kellegi poolt siiski teadlikult valitud, siis lampide undamine, torustiku korin, ruumi tungiv tänavamüra ja juhuslikud hääled lihtsalt on ja liiga sageli ei pane me neid enam tähelegi. Vaikuse kuulamiseks tuleb sõita asustamata paika või minna uue muusika kontserdile.
„Nähtava” ja „kuuldava” elukeskkonna kujundamise erinevat vaatenurka võimendas veelgi modernistliku arhitektuuri pealetung. Ja see sai alguse juba möödunud sajandil.
Philip Johnson (kes sai ka maineka Pritzkeri preemia esimesena maailmas 1979.a) projekteeris oma kuulsa Glass House’i 1949. a, mis sai modernistliku arhitektuuri üheks teerajajaks ja tähtteoseks. Glass House on kõnekas näide 20. ja ka 21.sajandi arhitektuuri materjalikäsitlusest. Puhas vorm ja ehedad viimistlusmaterjalid iseloomustavad kindlalt kaasaegset arhitektuurikeelt.
Kõikvõimalike „pehmete” tekstiilsete materjalide kasutamine oli välistatud. Sellised „lisandid” nagu kardinad, kangad, vaibad „risustaksid” puhta ruumilise terviku tajumist. Niisuguse teadmisega on kasvanud terved põlvkonnad arhitekte ja disainereid (kasvavad ehk tänagi). Kui kaasaegne ruum oleks ainult „nähtav”, oleks pilt ideaalne. Nii nagu projekteerides see paistabki – joonisel (ka kolmemõõtmelisel) puudub helifoon. Kogu tehnika arenguga on meie igapäevaellu automaatselt lisandunud ka lõputu arv tehnilisi „häälitsejaid”: undavad külmikud, mulksuvad veeautomaadid, pinisevad valguskandjad, rögisevad torud, urisevad kliimaseadmed, lõppematult piiksuvad ITseademed jms. Tundub, nagu oleks unustatud tõsiasi, et puhas klaas ja betoon peegeldavad heli (ja mitte ainult muusikat, vaid tõesti igasugust heli). Keegi võiks programmeerida arhitektidele ja disaineritele spetsiaalsed argihelidest koosnevad foonid. programm töötaks koos projekteerimise programmiga: kui lisad mingile objektile helineelava materjali, muutub foon vaiksemaks. Ehk aitaks selline lahendus meenutada, et ruumiline elukeskkond pole mitte ainult visuaalne, nagu joonisel paistab. Materjalide akustiline probleem pole nii terav nendes hoonetes, mis projekteeritud spetsiaalselt helide liikumist arvesse võttes. Kontserdisaalid, teatrimajad, kinosaalid, raamatukogud, muusikakoolid, klassid jne. Helipeegelduvad konstruktiivsed osad kaetakse spetsiaalsete akustiliste plaatide või materjaliga, mis on ühelt poolt kulukas ja teiselt poolt ei lähe kokku „ausa materjali eksponeerimisega”. Tavalistesse olme ja eluruumidesse akustilisi lahendusi sageli ei jätku. Ja nii me elame ja töötame keskkonnas, kus inimhäält on järjest raskem kuulata.
Uuringud on näidanud, et mürarikas keskkond nii helilises kui visuaalses mõttes väsitab ja kahjustab tugevasti tervist. Keskendumisraskustega kaasaegne kahejalgne vajaks hädasti õpetust, kuidas kuulata ja kuulda ning vaadata ja näha.
Allikad
Garšnek, Igor. “Ekskursioon Kozlova tämbrimaailma”, Sirp, 11.03.2011.
Lock, Gerhard. “Romantiline ajareis olevikust tulevikku mineviku kaudu. Muljeid Põhja-Tallinnas resideerinud helilooja Tatjana Kozlova kontserdist”, Teater.Muusika.Kino 67 (2011).
Mšenkina, Anastassia. “Heli rännakud”, Muusika 5 (2010).
Mändla, Mirje. “Mis juhtub muusikaga, kui sead tunnetuse esiplaanile?” https://goo.gl/g1gfJW†
Prints, Kairi. “Persona Grata: Tatjana Kozlova”, Teater. Muusika. Kino 07 (2008). Ross, Jaan. “12 loengut muusikapsühholoogiast”, https://goo.gl/oPg1w5†

